/nginx/o/2017/10/05/7176371t1h324d.jpg)
«Ja nüüd tuleb kogu tõde linnateatrist,» luges Henrik Kalmet paberilt maha kolmapäeva õhtul Nordea kontserdisaalis Tallinn Comedy Galal. Pidas siis pausi ning voltis paberi teksataskusse kokku. Eelmiste esinejate poolt üles soojendatud publik oli naerukrampides.
Taas müüs Tallinn Comedy Gala põhisündmus Nordea kontserdisaali ülemise rõduni täis, kusjuures sellist publikut, keda keskmisel teatrietendusel enamasti ei kohta. Praegusel keerulisel siseriiklikul ja rahvusvahelisel epohhil vajab rahvas nalja ja seda ka pakuti.
Traditsiooniliselt (eelmise aasta edetabelit vaata siit) reastab Postimees galaetenduse esinejad subjektiivse ja ilmselgelt ebaõiglase hinnangu alusel 100-pallisel skaalal, edetabeli leiab loo lõpust. Hinnangud said sellised, et kriitik kardab, kas ta neljapäeva õhtul kino Sõpruse (kus toimuvad teised Tallinn Comedy Festivali esinemised) peldikus koomikute käest tappa ei saa nagu maapoiss klubi Hollywood hiilgeaegadel.
/nginx/o/2017/10/05/7176195t1hdfa7.jpg)
Õhtu konferansjee oli staažikas ja auhinnatud inglise koomik John Moloney, kes mingil salapärasel moel tuletas meelde lesbilist naisvangi Big Boo’d telesarjast «Orange is the New Black». Erakordselt soe ja südamlik tüüp juhatas sisse ja välja teisi esinejaid. Õhtu teises pooles jutustas ta ka oma loo sellest, kuidas ta käis kassiga veterinaari juures. Kui ma õhtul kodus seda oma kassidele rääkisin, vaatasid nad mind nagu perverti.
/nginx/o/2017/10/05/7176199t1he6b9.jpg)
Esimese pärisesinejana tuli lavale Jan Uuspõld. Hoogne sissemarss, šikk ülikond ja võluv naeratus tõid talle esimesed 30 punkti. Uuspõllule omaselt haaras ta publiku kohe pihku. Aga siis järgnes pikk ja igav langus, galaõhtu esimene neegrinali tuli ära juba 16. minutil. Uuesti kogus esineja skoori oma etteaste finaalis, kui rääkis isiklikest kogemustest draamateatris. Sellega oleks pidanud ka lõpetama, mitte Gruusia toostiks nimetatud habemega anekdoodiga.
/nginx/o/2017/10/05/7176203t1hf73b.jpg)
Kaarel Nõmmiku esinemistehnika on möödunud aastaga võrreldes muutunud vabamaks ja enesekindlamaks. Nüüd täitis ta Nordea suure lava kenasti ära. [Varem oli siin autori süül ekslikult kirjas, et Nõmmik 2016. aastal galal ei esinenud. Esines küll. - toimetus] Vähemalt viiendast reast vaadates. Kahju vaid, et osa materjalist sai juba aasta eest, tõsi küll, mitte Comedy Galal 2016, vaid ühel väiksemal esinemisel ära kuuldud. Ma olen ise armas vanamees, aga sammaldunud nalja kordamine ei olnud siin tarkuse võõrasemagi. Kas aasta on siis liiga lühike aeg, et üks 10-minutiline originaalne kava kokku panna?
/nginx/o/2017/10/05/7176205t1h1a84.jpg)
Mustkunstnikud Charlekas ja Kubo said hakkama õhtu naelaga. Puhas zen, hiilgav sõnadeta sketš tabureti ja peerupadjaga. Seier lendas punasesse, 110 punkti 100-punktisel skaalal. Ma ei kujuta ette, kui palju tuhandeid tunde selle täiuslikkuseni lihvimine võttis. Charleka ja Kubo teine etteaste publiku seast kutsustud Oliveri ja veebist ostetud mustkunstiõpikuga pidigi selle kõrval kahvatuma. Seetõttu langes ka skoor ja mitte vähe.
/nginx/o/2017/10/05/7176213t1h67d6.jpg)
Märt Koik jooksis kohe oma esinemise alguses lati alt läbi: Jaak Madisoni ja Keskerakonna üle hambutu nalja viskamine on lihtsalt banaalne, valige võimsamaid sihtmärke. Galalaval ootaks kõrgemat pilotaaži. Selle eest on tal vahva miimika. Kui loodus õnnistab inimest sellise näoga, siis lihtsalt peab koomikuks hakkama. Oma esinemise lõpus avaldas Koik lootust, et inimesed ei ole värdjad. Sorry, Märt, vaata edetabelit.
/nginx/o/2017/10/05/7176225t1h354f.jpg)
Herakleitos ütleb, et kaks korda samasse jõkke astuda ei saa. Piret Krumm tõestas, et miks mitte ja sumas ikka samas teemas, millega ta koos Katariina Tammega juba neli aastat tagasi komöödialaval särama lõi: üksiku naise raske saatus. Paluks midagi värskemat! Kui tavalises teatrietenduses muutub hetk, kus laval olija hakkab publikuga suhtlema, enamasti piinlikuks, siis stand-up’i puhul on see osa žanri võludest. Publik pakkuski Krummile mitmel puhul võimalusi improviseerida, aga ta vaatas neist kangelaslikult mööda ja sõitis oma esinemise lõpuni nagu mööda rööpaid.
/nginx/o/2017/10/05/7176231t1h015d.jpg)
Päikesepoiss Tõnis Niinemets seevastu näitas, mida ringreisid tema komöödiaetendusega «Homme on täna» õpetada võivad, näiteks sedasama publikuga suhtlemist. Kunagi kirjutasin, et Niinemets on värske veri, uus tuul, kes jõuab veel kaugele. Ongi jõudnud ja esines tavapärasel tugeval tasemel, aga arenguhüpet uuele tasemele ei ole toimunud. Kas see on võimete piir või ideede lõppemine?
/nginx/o/2017/10/05/7176269t1hb10e.jpg)
Ja nüüd tuleb raskekahurvägi: Tigran Gevorkjan. Mullu, kui ta esimest korda nii suure publiku ees Nordea laval esines, andsin maksimumpunktid ja kuulutasin võitjaks, mis siis, et suur lava tegi teda toona kohmetuks. Nii ka nüüd, õhtu kõige orgaanilisem ja säravam esineja. Naljategemiseks ei ole vaja püüdlikult Savisaart jalaga tagumikku taguda, piisab, kui ise huvitavat elu elada ja sellest meile jutustada.
/nginx/o/2017/10/05/7176289t1h47ed.jpg)
Kadri-Maria Miti parim nali oli see, et tema ongi see Gevorkjani tüdruksõber, kellest eelmine esineja just jutustas. Kõik muu oli sama mis aasta tagasi, naljad ka. Miti esinemisstiil meenutab mõnevõrra Liisa Kruusmägi ja Janno Pikkati AW koomiksit – selline udune ja hägune, meh-tasandil naljategemine. Võib-olla on kuskil Kalamajas inimesi, kes nende üle naeravad, aga punkte siit ei tule.
/nginx/o/2017/10/05/7176309t1hb384.jpg)
Õhtu teine välisesineja, USA duo Pajama Men (Shenoah Allen ja Mark Chavez) näitas hoopis teist klassi kui ülejäänud esinejad. Teravatele sõnamängudele üles ehitatud tempokas füüsiline esinemine, kategooria omaette. Kui oskad publiku kaasa tõmmata, saad väga lihtsate vahenditega veidrat nalja teha.
/nginx/o/2017/10/05/7176319t1hd484.jpg)
Mattias Naan ehk ainuke eestlane, kes vuntsid välja kannab, sarnaneb sõber Gevorkjaniga. Teemaks samuti lihtsad olme- ja suhtejutud. Naani eripära on tema esinemisstiil, mis tuletab meelde mõrkjalt sametist vermutipohmelust. Maitse asi muidugi, aga hindan seda tunnet kõrgelt. Sedapuhku saab armeenlane kõrgemad punktid. Naani taaraprobleem jäi Süüria pagulaste mähkmetele lihtsalt alla.
/nginx/o/2017/10/05/7176321t1h4fbf.jpg)
Õhtu lõpetas Henrik Kalmet, kes püsis juba eelviidatud teatrinaljale kihte peale ehitades oma professiooni vagude vahel. Mis elu elab töötu näitleja, kes on mutta kiskunud kohaliku teatri-Olümpose koorekihi? Publikule see üldiselt meeldis, Kalmetit kiideti siira kaasaelamisega, mitte halastusnaeruga (Jan Uuspõllu termin) nagu mõnd varasemat esinejat.
Gala on muidugi pidulik sündmus, must ülikond ja parkett ja puha. See vist kammitseb natuke esinejaid. Lavalt lendasid saali küll mõned v!tud ja muud suguelundid, kuid sisu poolest jäädi hea maitse piiridesse. Mis tähendab antud kontekstis banaalset Keskerakonna ja EKRE mõnitamist, Kalmet mainis ka Ligi ja Ratast. Mitte et ma oleksin poliitilise nalja vastu, aga selle spekter võiks natuke laiem olla. Ja üldse, viimasel ajal on esile kerkinud paar suurepärast koomilist tegelast, keda surkida. Näiteks Peeter Oja ja Hannes Võrno oma tegemiste ja väljaütlemistega. Aga võib-olla ei taheta endisi kolleege, olgu nad siis kui tahes naeruväärseks muutunud, torkida. Üldse võiks julgeda nalja visata ka nende üle, kes võivad vastu hammustada.
Kõige rohkem häiris enesekordamine. Aasta aega möödas ja ikka samad vanad naljad, mille hambad kuluvad korrates järjest nürimaks. Mul on Comedy Festivali korraldajatele ettepanek: kui esineja ei suuda aasta kõige olulisemaks komöödiaõhtuks täiesti originaalset kava välja pakkuda, siis lavale ei pääse. Aga äkki paljastaks see Eesti naljategemise hetkeseisu: laval kolm esinejat ja sõu saab 40 minutiga läbi?
Kahju ka, et mõlemad naiskoomikud jäid edetabeli alumisse otsa. Ärgu lastagu end keskealise mehe (mis õigust sellisel üldse naistele hindeid panna on, ah?) kriitikast morjendada, vaid tuldagu julgelt lavale. Palun!