Juhan Liivi luuleauhinna žürii kokkusaamisel juhtus olema erakordselt ilus varakevadine ilm. Võimalik, et see isegi mõjutas žüriiliikmeid otsustama mõnevõrra helgema luuletuse kasuks, kui mõnel mornima ilmaga aastal.
Juhan Liivi 2011. aasta luuleauhinna pälvis Kirsti Oidekivi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Žürii, kuhu kuulusid Alatskivi valla esindaja, Alatskivi kooli õpilased, J. Liivi muuseumi esindaja Mari Niitra, Janika Kronberg, Mart Velsker, Jüri Talvet ja siinkirjutaja, valis möödunud aastal perioodikas ilmunud luuletuste seast välja seitse üsna eriilmelist luuletust.
Ja et tegemist oli luulekonkursiga (mis on ju kaudselt võistlus), siis olgu need seitse luuletust siin välja toodud järjestuses, nagu need jagunesid pärast põhjalikke vaidlusi ja salajast hääletamist:
1. Kristi Oidekivi «mu isa, kes sa oled kerge vaim...» 2.-3. Andres Langemetsa «Huuled» ja Jaak Jõerüüdi «Diptühhon» 4.-5. Kristiina Ehini «Üherööpmelise raudtee...» ja Aare Pilve «mai hakul...» 6.-7. Andres Ehini «Talve selgroog» ja Mart Murde «Kaks kevadet».
Kõik need seitse luuletust said iga žüriiliikme isikliku maitse-eelistuse põhjal välja valitud sadade mullu ilmunud luuletuste seast, mis tähendab seda, et need peavad olema väga kõrgel kunstilisel tasemel kirja pandud.
Ometi ilmnes vaidluste käigus, et kui üks žüriiliige nimetas mõnd luuletust lausa täiuslikuks, siis teine žüriiliige pidas seda kõigest andekaks diletantismiks. Mida selline vastuolu tähendama peaks? Ehk seda, et huvitava ja isikupärase luuletuse puhul võib ja peabki arvamuste palett olema vikerkaarena kirju. Või ehk siiski mitte?
Kui teised luuletajad on oma loominguga juba teada ja tuntud suurused, siis selle aasta üllatajaks ehk «mees-metsast-luuletajaks» osutus Mart Murde, kes debüteeris eelmise aasta Loomingus ning kelle liivilikult minimalistlikus laadis luuletus «Kaks kevadet» mõjus vägagi sugestiivselt, mis on juba omaette tugev saavutus, sest enamasti langevad liivilikku stiili matkivad luuletused kas epigoonlusse või nukker-tühja ilulemisse.
Aga rääkides veel paar sõna auhindamisest kui sellisest, siis parimagi tahtmise juures kätkeb see endas veidi ka juhuse muusikat. Konkreetselt J. Liivi auhinna puhul meenub näiteks mitu autorit, kelle ande- ja tundelaad on ühtaegu väga isikupärane, kõrge poeetilise laenguga ja kelle loomingus peitub ühtlasi midagi igiliivilikult õrna.
Seega peaks neil see auhind juba ammu olemas olema, ent fortuuna ebasoosingu tõttu pole nad seda ikka veel saanud. Kui rääkida nimedest, siis esimeste seas meenub kohe Sulev Kübarsepa, Peep Ilmeti, Indrek Hirve, Lembit Kurvitsa ja Taavi Tuuliku looming.
Kuid olgem siis seda rõõmsamad täna, mil selle auhinna pälvib luuletaja, kes seda auhinda samuti juba ammu väärt on ja kelle luuletuse «mu isa...» žürii selle aasta laureaadiks valis.
Mida siis Kristi Oidekivi luuletuse puhul esile tuua, miks osutus just see luuletus 2011. aasta Juhan Liivi luuleauhinna võitjaks?
Üks argument on kindlasti see, et kui teiste luuletuste puhul oli arvamusi seinast seina, siis Kirsti Oidekivi luuletus meeldis peaaegu kõigile, mis tähendab, et kirjandusteadlastest ja kirjanikest žüriiliikmete ning Alatskivi rahva ja koolilaste arvamused langesid Oidekivi luuletuse puhul kõige enam ühte.
Aga on siiski jõuetu katse kirjeldada või iseloomustada sõnadega üht head luuletust. Seega laskem parem kõnelda luuletusel endal, sest alles seal, kus jõuab lõppu inimeste argine kõne, leiab oma alguse muusade kerge ja kummaline hääl:
mu isa, kes sa oled kerge vaim, nagu need
lilled ja liblikad mu ümber lendamas, kes sa
pühitsed mu kassi, kellel nüüd on liblikas suus,
kerge kõrge hüpe, tema suult kasvab nüüd päevapaabusilm,
kes sa oled päike ja õlu, õhtupooliku aeg.
mai oska sult miskitki rohkem tahta, minus oli
selle päeva raskus, tühjaks kasvanud tulp ja
millal tuleb vihma, kas jäängi riidu oma armsamaga.
ja ometi pole sa raskus, oled hoopis kiil
kes mu aias jälle lendab ja tantsib, ja suvepoole
on teid aina rohkem ja kes sa oled päike! sa
ei anna vihma siis kui küsida, olen ilma lõppematu kastja seni,
ja pole sa mu isagi, tea kes sa üldse oled.
Juhan Liivi luuleauhind
Alatskivi vald koos Juhan Liivi nimelise Alatskivi keskkooli ja Liivi muuseumiga annab Juhan Liivi luuleahinna välja eelmisel kalendriaastal esmatrükis avaldatud silmapaistva eestikeelse luuletuse eest, mida kannab liivilik vaimsus. Auhinna saajale ei anta raha, vaid kingitakse karjasemärss. Esimese Liivi luuleahinna pälvis 1965. aastal Debora Vaarandi luulekogu «Eesti mullad» eest, mullu sai auhinna Mehis Heinsaar.