Suri sõna «ulme» loonud eesti kirjanik

Henn-Kaarel Hellat esitles 22. augustil 2008 Tartu Kirjanduse Majas oma meenutustesarja "Inimese tegemine" viiendat osa. Foto: Priit Mürk

Eile suri kirjanik Henn-Kaarel Hellat, kes on eesti keelt rikastanud sõnaga «ulme».

Henn-Kaarel Hellat sündis 5. aprillil 1932. Eesti Kirjanike Liidu liige oli ta aastast 1975. Ta oli ka Eesti Kongressi liige. Viimased elupäevad veetis eakas kirjanik haiglas.

Aastatel 1975–1983 oli Hellat vabakutseline kirjanik, 1983–1985 ajalehe Sirp ja Vasar kirjandusosakonna juhataja, 1985–1986 Kirjanike Liidu Kirjanduse Propaganda Büroo direktor, 1986–1990 vabakutseline kirjanik ja 1990–1993 Kirjanike Liidu Tartu osakonna sekretär. Viimased aastad elas ta Põltsamaal, kus sel kevadel tähistati tema 85. sünnipäeva.

Hellat sai tuntuks Mirabilia sarjas ilmunud kaheköitelise ulmeromaaniga «Naiste maailm» (1976–1978), ta on avaldanud luulekogusid, proosaraamatuid ja rohkesti kirjanduskriitikat, alates aastast 2002 tsükli autobiograafilisi meenutusraamatuid.

1970. aasta 18. septembril ilmus toonases kultuurilehes Sirp ja Vasar kirjanik Henn-Kaarel Hellati artikkel «Ilukirjanduse põnevad provintsid», kus autor kasutas esimest korda enda loodud sõna «ulme», kirjutab Riina Mägi väljaandes Reaktor. Enne kui Hellat «ulme» eesti keelde tõi, nimetati ulmekirjandust «teaduslikuks fantastikaks». See vene keelest tulnud kohmakas ja ebasobiv sõnaühend oli Hellatile ja mitmele teiselegi eesti kirjandusinimesele vastukarva.

Nii asuti üksteisest sõltumatult uut, kohasemat terminit välja nuputama. Henn-Kaarel Hellat sai oma termini lihtsalt: võttis eesti keeles juba eksisteeriva sõna «ulm» ja pani sellele e-tähe otsa. ««Ulm» ei tähendanud eriti midagi. Mõni kirjanik oli seda ehk siin-seal kasutanud, ent kõnekeeles see juurdunud polnud. Aga uue sõna algmaterjaliks sobis see hästi,» meenutas Hellat. Samal ajal pakkus luuletaja Andres Ehin välja sõna «ruja», mis ei läinud küll kasutusse, kuid mida teatakse rokkbändi nimena.