/nginx/o/2011/05/01/569716t1hedd3.jpg)
Paratamatusega tuleb leppida ja Evald Okas paraku oma järgmist juubelinäitust enam ei näe. Olime ju seni harjunud, et vanameister tähistas iga viie aasta tagant sünnipäeva näitusega kõige värskematest piltidest. Neid tegi ta elu lõpuni ja Merivälja tuba oli tal nagu ateljee.
Okas pöördus millegipärast minu poole, et kas ma ei kirjutaks temast raamatu. Võib-olla oli põhjuseks see, et olin piisava empaatiaga kirjutanud ka nendest aegadest, mil tal tuli täita rahvakunstniku kohuseid, võib-olla lootis ta veidi värskemat käsitlust oma pikast loometeest.
Igal juhul käisin ma Merivälja pansionaadis pea iga päev ja võtsin linti paarkümmend tundi tema mälestusi. Saime peaaegu sõpradeks.
Oli lausa imetlusväärne, kuidas ta kõrges eas säilitas oma loomingulise esprii, huumorimeele ja tohutu töövõime. Ega kunst olnudki talle mingi töö, vaid pigem omamoodi eluviis. Eredalt jääb meelde Okase üle prillide vaatav terav pilk, tema naer, teemade vaheldumine naljakatest lugudest kuni traagikani.
Tõnu Virve tegi samal ajal kunstnikust filmi ja seal on üks koht, kus Okas hakkab nutma. See oli siis, kui nad Velikije Luki all nägid noori hukkunud Saksa poisse – üks neist oli avatud siniste silmadega, nagu vaadates sulle valuliku näoga otsa.
Kunstniku unistus
Miks ma arvan, et Evald Okas elas õnnelikku elu? Soojalt on ta meenutanud oma vanemaid, kes olid maainimesed. Okas meenutas: «Mõned sõnad, mis ma räägin, või suuhoiak oleks justkui emalt. Isa oli mul väga täpne töömees. Tema ei teinud ainult mööblit, vaid ta on teinud ka suuski, kitarre ning parandanud muid muusikariistu. Ja intarsiat on ta teinud. Oli peen töömeister. Ema oli natuke käredam, ja kiirem, ta oskas teha käsitööd, õmbles kõik üleriided meile vennaga ise ning oli kunstihuviga ja rohkem kunstniku moodi.»
Okase isalt tellisid pildiraame ka August Jansen ja Johannes Greenberg, samuti Adamson-Eric. Viimasele oli alles algaja kunstnik Evald Okas just siis silma jäänud ja tänu Adamsonile sai ka Okas tööpataljonist Jaroslavli. See oli täielik pääsemine ja kindlustas töölisperekonnast pärit Okase kunstnikukarjääri pärast sõda.
Okas oli abiellunud 1941. aastal vahetult enne mobiliseerimist. Kolm aastat valitses täielik teadmatus, esimene märk sellest, et ta elus on, jõudis abikaasa Mariani nii, et keegi tuttav tõi venelaste poolt allavisatud lendlehe, kus oli üks Okase joonistus.
Jõudnud sõjast tagasi Eestisse, läks Okas kohe kodu poole. Tee peal tuli vastu tema naine Maria, kes ei tundnud seda vene puhvaikas kaltsakat kohe äragi. Juba järgmisel aastal sündis tütar Mari ja nii oli algus pandud Eesti kõige suuremale kunstnikudünastiale. Ma ei tea mitmes põlv Okasel juba järeltulijaid on, kuid kõik on nad kunstnikud.
Nõukogude aeg pakkus Evald Okasele kõike, millest üks kunstnik unistada võis: monumentaalmaalid, arvukad isikunäitused, välisreisid ja -näitused, tiitlid (Eesti NSV ja NSVL rahvakunstnik, NSVL Ülemnõukogu saadik, Firenze Kunstiakadeemia auliige, professor).
Okasest sai justkui nõukogudeaegse kunstinomenklatuuri musternäidis.
Aeg on nii mõndagi muutnud. Kas me Johann Kölerit süüdistame koostöös Tsaari-Venemaa kõige kõrgema ladvikuga? Pealegi jäi Evald Okas alati eelkõige kunstnikuks.
Ei häbenenud oma loomingut
Kui 1950. aastate algul käis klaperjaht kodanlike natsionalistide ja formalistide süüdimõistmisel, siis ei leia me kuskilt Okase kolleege hukka mõistvaid sõnavõtte või artikleid. Muide, ta ei astunud ka kompartei liikmeks.
Pealegi ei häbenenud Okas oma tollast loomingut. Näiteks Estonia laemaali valmimisest (koos Richard Sagritsa ja Elmar Kitsega) rääkis ta väga innustunult: kuidas koostöö sujus, keda kasutati modellidena ja ka kuppelmaalist kui tehniliselt väga keerulisest ülesandest.
Eriti rõhutas ta seda, et kõik need sõdurid, keda modellidena kasutati, olid ju eesti poisid, mis siis et Vene mundris. Ükskõik, mida Okas maalis, jäi ta kunstnikuks ja seepärast arvangi, et Okas elas õnneliku elu.
Nii või teisiti sulgus üks eesti kunsti säravamaid lehekülgi, mis aga kindlasti ei tähenda seda, et tema elu ja loomingu juurde ei tuleks ikka ja jälle monograafiliselt ja akadeemilisemalt tagasi pöörduda.