Abielupõrgu eesti moodi soome keeles

Juhani Salokannel Tammsaare majamuuseumis «Tõe ja õiguse» 4. köite ­soomenduse ­esitlusel. Foto: Peeter Langovits

Kui Jaan Krossi, Jaan Kaplinski, Viivi Luige jt eesti kaasaja klassikute loomingu tuntuim soomendaja Juhani Salokannel võttis uue sajandi algul ette eesti kirjanduspiibli, Tammsaare «Tõe ja õiguse» vahendamise soome lugejaile, ei osanud ta aimata, et sellest kujuneb mitte ainult üks ta elutöödest, vaid et tunneb end võlutuna Tammsaare nn targutamisest.

«Kui Jaan Krossi võiks pidada kirjanikuna arhitektiks, siis Tammsaare improviseerib otsekui džässmuusik,» tunnistas Salokannel «Tõe ja õiguse» 4. köite soomenduse nädalatagusel esitlusel Tallinnas Tammsaare muuseumis. Samas peab ta vajalikuks rõhutada, et Tammsaare improvisatsioon pole siiski mingi vaba ränd, vaid põhiteemade arendamine ja põiming.

Tõlkijale oli üllatus, k u i  masendav on pilt ühest perekonnapõrgust ja  k u i  sügav on see kriis, mida Tammsaare 4. köites kujutab. Mingil hetkel tundus talle koguni, et Tammsaare ut pictura poesis, äärmiselt sisseelavas kujutamises on koguni näpuga näitamist. Salokanneli enda kui lugeja taustaks on soome kirjandusklassika, Maria Jotuni kriitilised uurimused mehe ja naise suhetest, Elvi Hämäläise käsitlus abielukriisist tema peateoses «Sünnis tragöödia».

«Aga kui soome kirjanduses demoniseeritakse üldiselt meest, siis Tammsaare romaanis on selleks naine,» täheldab Salokannel ja arvab, et Tammsaare lähenemine võib feministlikule soome naislugejale võõrana või koguni eemaletõukavana tunduda. Võib-olla on see ka üks põhjusi, miks «Tõe ja õiguse» 4. köide on siiamaani olnud soome keelde tõlkimata. Nii et Salokanneli «Kuoleman tanssi» (eesti k. «Surmatants») – seesugust pealkirja kannab «Tõe ja õiguse» 4. köide – on soomlastelegi avastus.

Aga miks «Surmatants», mis eestlastele meenutab kohe Bernt Notke samanimelist maali Niguliste kirikus? Pealkirja vabale valikule andis Tammsaare oma õnnistuse juba siis, kui tema suurromaan hakkas teistesse keeltesse jõudma, selgitab Salokannel. Aga viimane sõna olevat siiski kirjastusel, sest pealkiri on osa raamatu turustamisest.

Salokannel olevatki pakkunud mitut võimalust, neist valiti siis «Kuoleman tanssi». 2007. aastal ilmunud 3. köite pealkirjaski on surm – «Surmatulet» («Surma tuled»). Ent soome keel annab sellele olulise lisavarjundi, sest «surma» vasteks eesti keeles on ka «häving». Nii ehk teisiti, mõlemad pealkirjad on väga suure sümboolsusastmega, nagu ka 2002 ilmunud «Tõe ja õiguse» 1. köite pealkiri «Maan lupaus» («Maa tõotus»). Üksnes 2. köite pealkiri on neutraalne «Koulutie» («Koolitee») (2004).

Salokannel möönab, et tõlkija seisab Tammsaare soomendamisel mitmete raskuste ees. Näiteks juba Vargamäe kohanimi ise. Lugejale tuleb pidevalt sisendada, et algvorm ongi Vargamäe, mitte aga Varkaanmäki, nagu see otsetõlkes soome keeles kõlaks. Need laused, kus Vargamäe erinevates käänetes esineb, tuli siis kohandada nii, et Vargamäe ikka oma põhikuju säilitas.

Kuigi teos tervikuna on sünge – Salokannel ütleb, et ta pole siiani nii muserdavat teost tõlkinudki –, siis positiivset võiks näha Indreku nn tõrjevõitudes. Soome lugejale on «torjuntavoitto» kindla kontekstiga, osutab Salokannel. Kuigi Soome kaotas sõja Nõukogude Liidule, oli tegemist ometi tõrjevõiduga, sest riik ja rahvas jäid alles. Salokannel oletab, et seesuguse tõrjevõidu kontekstis loetakse ka Indreku kannatusi.

Indrek ei teegi ju selles romaanis midagi muud, kui püüab kogu aeg tõrjuda teda ründavaid olukordi ja inimesi. Asjaolu, et Indrek jääb romaani lõpus enda otsuse juurde Karinist lahku minna, mis leiab sümboolse kinnituse Karini hukkumises, võiks vihjata uuele algusele, arvab Salokannel.

Tõlkija meelest kinnitab ka juriidika seisukohast romaani ebaloogiline lõpp seda, et Tammsaare ei ole ikka realist selle n-ö igavas tähenduses. Talle on tähtis jõuda inimhinge sügavustesse. Just selles seisnevat Tammsaare köitvus: kujutada oma rahva eripära kaudu üldinimlikke läbielamisi. See teeb Tammsaarest maailmakirjaniku, on Salokannel veendunud.

Tammsaare 5. köite ilmuminegi soome keeles – tööpealkirjaks «Tagasi Vargamäele» – on juba silmapiiril. Sellega saab Salokanneli tosin aastat väldanud eesti keskseima epopöa tõlketöö punkti. Aga Eesti jääb Salokannelile südameasjaks ka pärast Tammsaaret. On seda olnud kirjanduse kõrvaltki, sest ühtlasi juhatab Juhani Salokannel estofiilsuse lipulaeva Soomes – Tuglase Seltsi.