FOTO: SCANPIX

29. aprillil suri kirjanik Ralf Parve, kelle sulest on ilmunud nii luulekogusid, lasteraamatuid, publitsistikakogusid kui ka näidendeid.

Ralf Parve
25.6.1919 – 29.4.2011

Ralf Parve surmaga lõppes üks ajastu eesti kirjandusloos. Ta jäi viimasena esindama Teise maailmasõja ajal ja järel kirjandusse tulnud põlvkonda, kuhu kuulusid veel näiteks Juhan Smuul ja Debora Vaarandi.

Parve hakkas noore autorina ennast avaldama tegelikult juba 1930. aastate teisel poolel, mil ta teenis leiba usina spordireporterina ajalehtede juures. Ta tutvus neil aastail Jaan Krossiga, Ilmar Laabaniga, Ivar Paulsoniga. Ta istus kohvikus laua taga koos Juhan Sütistega.

Ta osales uute filmide läbivaatusel, istudes samas saalis koos Artur Adsoniga. Ta on surunud veel Eesti pinnal Marie Underi kätt. Ta kirjutas arbujalikust vaimust kantud luuletusi.

Esimesel okupatsiooniaastal muutus ta luule mõõdukalt punaseks. Noore mehe tuhin. Rahulolematus Pätsi vaikiva ajastuga. Võib-olla midagi veel. Tal oli võimalus Punaarmee mobilisatsiooni eest põgeneda, kuid koos omal ajal Saksamaal töötanud sadulsepast isaga aru pidades leidis ta, et sakslaste poolt on tal veel vähem head oodata.

Nii algas Parve sõjatee, mille jooksul ta püssi lasta eriti ei saanudki – temast sai rindelehe toimetaja.

Pärast sõda jõudis ta juba kahe jalaga luulesse. Ajajärk pärast sõda kuni Stalini isikukultuse raugemiseni 1950. aastate keskel oli eesti kirjanikele kõige raskem aeg kogu ajaloo jooksul üldse. Arreteerimised, kõrvaletõrjumised, sunnitud vaikimised, pealekaebamised.

Tagatipuks 1950. aastal VIII pleenumi tagajärjel alanud suurpuhastus kogu intelligentsi ridades. See kõik oli kadalipp, milles ei olnud lihtne isegi ellu jääda, rääkimata jalule jäämisest. Ralf Parve tuli sellest ajast läbi tähelepanuväärselt puhaste kätega.

Muidugi, aeg oli selline, nagu oli, ja luules tuli Stalinile kraapsud ära teha. Tegi ka Parve. Ta on kirjutanud mõndagi päris räiget, mis kantud imperialismi paljastamise või ülemaailmse kommunistliku ürituse ülistamise paatosest.

Kuid seejuures jäi kõik see kirjutatu siiski ainult kirjutatuks. See püsis sõnana paberil. Tähtsam on inimene. Ja inimesena oli Parve sel ajal, kui Eesti Nõukogude Kirjanike Liit oli kokku kuivanud kümmekonna arvestatava kirjanikuni ja õhus rippusid aina uued repressioonid, üks neist, kelle moraalsus aitas mingil humanismil siiski säilida.

Kõige enam on Parve lugejatele tuttav lasteluuletajana. Ta kirjutas häid luuletusi poistele – ajal, mil lastele kirjutasid üldiselt hardalt meelestatud tädikesed.

Parve luulega, mis suunatud täiskasvanuile, on keerulisemad lood. Aastal 2008 ütles Parve, et tema luulet võiks hakata lugema üldse mitte eelnevast, kui 1958. aastal ilmunud kogust «Avatud värav».

Tõesti, eelnevad kogud ei sisalda just palju luulet, mida väljaspool stalinistlikku õhkkonda võiks hinnata. Siin peitub traagika. Ajal, mil Parve luule maailmavaateliselt tohutult avardus, tema sõna nõtkemaks muutus, tegid ilma juba Krossi, Niidu ja Kaalepi taltsutamatud vabavärsid.

Kohe olid tulemas ja kõike senist tagaplaanile lükkamas kassetipõlvkondlased. Parvele luuleilmas oma koha sisseseadmiseks antud aastad olid möödas. Tema hiline luule, mõttetihe ja filosoofiline, on tänapäeval pea täiesti unustuses.

Kõige olulisema Parve elutöö tahuna võib näha ta tegevust kirjandusloolasena. Ta oli hiilgava mäluga andmekoguja, ta kirjutas kirjanikest ja kirjandusest isiklikult, vahetult.

Tema uurimised ja meenutused Allest, Lutsust, Smuulist, Krossist jt polnud kuiv, informaalne infopuru, vaid läbi põimitud isikliku lähenemisega. Eriline meistriteos ses vallas on artiklite kogu «Kiindumused» (1972).

««Kallist rahu!» ütles Parve alati, kui lõpuks uksest välja astusin,» meenutab Parve loomingut uurinud literaat Jaak Urmet.

Kallist rahu!