Aadama lähetamine Aasiasse

"Aadama passioon". Enne maailmaesiettekannet.

FOTO: Kristian Kruuser & Kaupo Kikkas

Eestlaste «Aadama passioon» pidi Shanghais võistlema tsirkuseetenduse ja poplaulukontserdiga.

Oluline osa Shanghai etenduskunstide festivalist (ChinaSPAF) on ideede ja lavastuste laadaplats, kus etendusasutuste, näiteks teatrite ja kontserdisaalide, ning teiste festivalide esindajad saavad valida uusi teoseid, millega oma programmi täiendada. Pakkujate jaoks on kõige ihaldusväärsem jällegi nn esitlusvoor, sel festivalil «Pitch session: Going to Mainland China». Tänavu osales sellel ka Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni «Aadama passioon».

Esitlusvooru saada pole sugugi lihtne. ChinaSPAF 2017 festivalil pääses sinna vaid tosin lavastust või programmi ning sellele eelnes tihe eelvoor. Produtsent Madis Kolk ei osanud öelda, kui tihe oli konkurss, aga tal oli silmanähtavalt hea meel, et «Aadama passiooni» oli võimalik Sanghai InterConintental Puxi hotelli konverentsisaalis esitleda. Mullusel festivalil esitles Ene-Liis Semper siin NO99 lavastust «Pööriöö uni», kuid pole kuulda olnud, et mõni Hiina etendusasutus selle vastu tõsisemat huvi oleks tundnud.

Esitlus ise on omamoodi trikoovoor: saab näidata paariminutilist tutvustusvideot, siis räägib esitleja oma projektist lähemalt ning saalis istuvad hankijad esitavad lisaküsimusi. Umbes kümme minutit ühe lavastuse peale, aga sellest sõltub, kas tullakse hiljem täpsemalt läbi rääkima ja detaile siluma. Madis Kolgile, kes esitles «Aadama passiooni», saalist küsimusi peaaegu ei esitatud, aga see-eest tunti hiljem vabas vormis huvi. Nii näiteks näeksid «Aadama passiooni» oma programmis nii Helsingi kui Iisraeli kultuurifestivalid. Hiinlaste huvi nii tungiv ei olnud.

Äärmiselt huvitav oli jälgida, kuidas niisugune müügiprotsess toimub. Esiteks sattus 12 väljavalitu hulka kõige erinevamaid teoseid (moderntants oli üsna kaalukalt esindatud). «Aadama passiooni» kõrval pakuti samal istungil välja ka varjuteatrit, flamenkokava, modernset tsirkust ning isegi Briti a cappella ja beatbox'i trupp Gobsmacked!, mille leivanumber paistis olevat Queeni ja Bruno Marsi kaverite esitamine.

See viimane paistis potentsiaalseid ostjaid ka kõige rohkem erutavat – nii on lootus kõvasti pileteid müüja. «Hiina võimude toel on siin mitmel pool ehitatud võimsaid teatreid, kontserdisaale ning kultuuripaleesid. Aga raha repertuaari hankimiseks pärast valmisehitamist enam eriti ei jagu,» selgitas Kolk tagamaid. Esitlusel sõna võtnud tunnustatud Hiina muusikakriitik Lihua Su toonitas samuti, et Hiinas on palju esmaklassilisi kontserdimaju ja ooperisaale, aga rohkem tuleks tööd teha väärtmuusika populariseerimisega. Pole hea, et nendes ainult popstaarid esinevad.

Nii puudutasidki paljud esitlejatele esitatud küsimused praktilisi asju: kui mitmesse konteinerisse teie varustus mahub? Ah ühte? Aga kas see on 14-jalane konteiner? Madis Kolgi käest uuriti, kas «Aadama passiooni» oleks võimalik esitada ka kohaliku orkestri ja kooriga, ja kui, siis kui mitu proovi ettevalmistamine võtaks. Kolk kinnitas, et heatasemeline kammerorkester saab sellega hakkama, piisab 2–3 proovist, aga kooril peab olema kindlasti kogemus Arvo Pärdi laadis muusika esitamiseks. Dirigent oleks ikka loomulikult Tõnu Kaljuste.

Märksa huvitavamaks läks vestlus siis, kui kõne alla tulid võimalikud ja vajalikud sisulised muudatused. Mitmel esitlejal paluti saata pressis ilmunud kriitikat etenduste kohta. Hispaania modernflamenkotrupi kohta uuriti, kas nad ei saaks tuua Hiinasse traditsioonilisemat kava. No eks «Carmeni» stiilis asi aitab alati paremini pileteid müüa kui avangardne flamenko. Sama lugu oli modernse tsirkuseetendusega Montrealist: äkki saate oma kava kuidagi teistmoodi nimetada, mingiks tantsuetenduseks näiteks? Tsirkus sellises vormis ei paista olema asi, mis Hiina publikule peale läheb.

Rumeenia Radu Stanca nimeline rahvusteteater pakkus festivalil välja videoesitluse järgi üsna raju lavastuse, kus mängitakse poolest kerest vees, mängitakse tulega ja paistis ka ihu paljastuvat. See on moraali poolest üsna konservatiivses Hiinas õrn teema. Nii uuritigi esitlejalt Constantin Chiriacilt, kas nad on valmis muudatusi tegema, et see Hiina publikule, ja mis veel tähtsam, Hiina tsensoritele vastuvõetamatu ei oleks.

Sama mure kummitab ju ka «Aadama lähetamist». Mäletatavasti on seal alasti mehekeha olulisel kohal. Nii olulisel, et Kolk meenutas lavastuse loomise aegadest kahtlust, kas see ka end vabameelseteks pidavatele eestlastele liig ei ole. Kui tsensuur kõrvale jätta, siis võivad takistuseks saada hoopis tehnilised asjaolud. Näiteks «Aadama passioon» suhtub ruumi kohutavalt tundlikult, seda ei saa etendada kristall-lühtrite ja marmorsammastega ooperilaval. Sisuliselt tuleb igasse saali, kus see esitamisele tuleb, ehitada suur black box. Nii näiteks võib probleemiks saada üks lihtne asi: kas on võimalik ja lubatav need rohelised EXIT-tulukesed etenduse ajaks ära kustutada või kinni katta? Et saalis valitseks ABSOLUUTNE pimedus? Robert Wilson on tuntud oma põhjalikkuse poolest ja vaatab kõik lavastuse uusversioonid ise üle.

«Aadama passiooni» lähetamine Hiina läheks maksma umbes samapalju kui täismõõtmelise sümfooniaorkestri kontsertreis, kuni paarsada tuhat eurot, ja et asi end ära tasuks, tuleks anda vähemalt kolm etendust. Iseasi, kas hiinlased selle vastu huvi tunnevad. Aga kui ei tunnegi, siis Eestile lähemal saab seda ikka vaadata. Juba järgmise aasta märtsi lõpus toimub Berliini Konzerthausis kolm etendust. Ja filmiversioon, kust olid pärit ka esitlusel näidatud videokaadrid, on jõudnud üle kolmekümnesse riiki.

Ajakirjaniku sõitu rahastasid Postimees ja Eesti Kontsert 

Tagasi üles