Elektrit tootev ajutine teater ehitussoojakus

Lavastuse «MIM goes sustainable» taga olev loominguline ühendus MIMproject on loonud interaktiivse ja tehnoloogilise teatri projekte alates 2005. aastast, juhtfiguurideks interdistsiplinaarsed kunstnikud Maike Lond ja Taavet Jansen. Foto: Liis Treimann

Kultuurikilomeetri viimases punktis avab kolmapäeval uksed neljast ehitussoojakust ehitatud ajutine teater, mis eestvedajate sõnul distantseerib ennast nii sisuliselt kui ka vormiliselt ülejäänud eesti teatrist. 

Neli aastat tagasi garaaž-laboratooriumis juhtmeid tinutades ja lampe lakke kinnitades tabasid MIMprojecti eestvedajad end mõttelt, et jabura ja tõenäoliselt mitte töötava tehnilise lahenduse katsetamiseks pannakse huugama paras hulk elektrienergiat. Et äkki saaks kuidagi teisti. «Sest energiakulu ei tundunud olevat korrelatsioonis tulemusega,» tõdeb Maike Lond MIMprojectist. Nii otsustati luua ise elektrienergiat.

Loomingulise rühmituse MIMprojecti ehk MUSICISMOVEMENTISIMAGE ISMUSIC eesmärk on otsida teatris ja teatri ruumis tehnilisi lahendusi, kahe aasta töö tulemust ongi nüüd kõigil huvilistel võimalik kaeda Kultuurikilomeetri lõppu püstitatud teatrimajas. Millega täpselt tegu, sellest räägivad kunstnikud Maike Lond ja Taavet Jansen.

Ehitussoojakutesse taaskasutatavatest materjalidest ehitatud teater on teie sõnul isetoimiv teater, mille teeb eriliseks see, et etenduseks vajaminev elektrienergia toodetakse kohapeal?

Taavet Jansen: Lavastuse point pole ise elektrit toota, see räägib  laiemalt energeetikast, elektrist ja greenwashing’ust. See, et toodame publiku abiga elektrit, on rohkem visualiseerija, et publikule näidata, kui palju jõudu ja energiat läheb vaja ühe lambi süütamiseks.

Olete lavastusega «MIM goes sustainable» tegutsenud aktiivselt viimased poolteist aastat. Mis on teid kõige enam hämmastanud?

Maike Lond: Et elekter on rahalises mõttes nii odav. Panime ühele rattale (ratas, mida vändates toodetakse elektrit – toim) külge coin hopper’i ehk sendilugeja. Et kui oled mingi aeg vändanud, siis saad Eesti Energia tariifide järgi arvestades raha tagasi. Kümne Eesti sendi saamiseks tuli vändata 40 minutit.

Aga samas, selle metsiku töö eest saad sa väikse ruumi heli ja valguse lahenduse tarvis mineva elektri – need 40 minutit lambid vilguvad, muusika mängib, kõik toimib. Kodus tarbimiseks vajaliku energia saad oma füüsisega, aga kui tahad sellega raha teenida, energiat toota, siis on see mõttetu. Sest energia on nii odav. Loomulikult vaatan ka mina elektriarvet, et see on suur, kuigi ma ei jäta esikus või WCs tuld põlema ja lülitan radika välja jne.

Taavet: Mind üllatas, kui palju elektrienergia saastab, arvestades selle odavust. Kui Eestis toodetavad jäätmed ladestada siia platsile, kuhu mahub tihedalt üksteise kõrvale 666 ehitussoojakut, siis see hunnik oleks saja meetri kõrgune. Ja 70 protsenti sellest kuulub Eesti Energiale.

Kui palju on need teadmised teie igapäevaelu muutnud?

Taavet:  Oluliselt pole. Alguses küll mõtlesime, et läheme maale elama.

Maike: See oli tüüpiline ökoloogiliselt mõtleva inimese lahendus: et lähed maale, seal on looduskaunis keskkond, kasvatad oma porgandi-kartuli ise ja teed mahla ja sul on oma kaev, kust võtad vett, ja sa võtad vähe, sest sa näed tagajärgi, ning tood puud metsast. Aga metsast puu toomiseks tõmbad 16-amprise kreissae käima ja linna tuleb sõita autoga. See pole loodussäästlik elu.

Taavet: Jagan selle projekti kaastöötaja Andras W. väidet, et kaks miljonit aastat tagasi käis krõks inimkonna psüühikas. Siis hakati end positsioneerima ajas, hakati saama aru, et asjade tähendused on vahetatavad. Ja sellest alates on võimatu inimese elamine loodusega harmoonias.

Maike:  Sa peaksid olema jänes, kui tahad harmoonias elada.

Kas me paratamatult hävitame planeeti?

Taavet: Ma ei saa seda öelda, sest see on meie lavastuse point. Nii et sellele küsimusele ma ei saa vastata.

Maike: Inimkond pole energeetika küsimustes leidnud veel õiget lahendust.

Teie toodate elektrit jalgratta, tuulegeneraatori ja toiduõliga töötava autoga. Milline neist on tõhusaim?

Maike: Mitte ükski.

Taavet: Auto, inimese mugavuse mõistes on see efektiivne, aga muidu mitte.

Maike: Me oleme mere ääres, kuid tuult on siin vaevu kella viieni. Pärast seda jääb tuulegeneraator põhimõtteliselt seisma.

Taavet:  Kõige esimene, lihtsam ja efektiivsem moodus elektri tootmiseks on jalgratas. Lisaks on jalgratas ka ideaalne visualiseerija, sest kui lamp läheb põlema, siis sa kohe tunned, kuidas väntamine muutub lausa füüsiliselt raskemaks.

Miks te seda kõike teete?

Maike: Sest leiutamine on tore ja meile see meeldib.

Taavet: Viis protsenti inimkonnast loobib lolle ideid, võib-olla nopib keegi mõne üles ja muudab selle targaks ideeks.

Maike: Kui me istume kaks kuud garaažis, käed sopased ja õlised, siis ei tee me kunsti, vaid konkreetselt leiutame, katsetame. See protsess on hästi füüsiline ja rohujuure tasandil. Aga see on huvitav.

Taavet: Näiteks selle lavastuse idee on hetkel lõpust väga kaugel. Sest energeetika teema on järjest rohkem päevakorras ja inimesed peaksid sellele rohkem tähelepanu pöörama. Seal on mängus väga suured poliitilised ja majanduslik huvid, seal liigub niivõrd suur raha.  Näiteks saastekvoodid on börsil, neist on saanud tavaline finantsinstrument. Mingid torukübaratega mehed mõtlesid välja, et neid võiks ju käššida, selle asemel et hakata päriselt midagi tegema CO² emissioonikasvu peatamiseks. Samas väidatakse, et maailm on jõudnud väikesesse jääaega, mille inimkond saabki üle elada tänu kasvuhoonegaasidele, mis hoiavad temperatuuri langemise ära.

Seega võib saastumine olla kasulik.

Taavet: Seda ei tea keegi. Võib-olla 50 aasta pärast naerame kõik selle üle.

Maike: Kõige suurem jama ja intrigeerivam ongi see, kuidas headest mõtetest vaid väga väike protsent jõuab arendamiseks järgmiste inimesteni. Paljud jõuavad tüüpideni, kes näevad selles vaid finantsinstrumenti rahapumpamiseks. Nagu näiteks Fair Trade – hea roheline mõte tehakse rahaks.

Taavet: Või võtame näiteks autotööstuse. Pidevalt tuleb turule uusi mudeleid, kuid mingil põhjusel tarbivad viimased 50 aastat autod ikka sama palju bensiini.

Maike: Sisepõlemismootori ehitusprintsiip on ikkagi sama auto leiutamisest. Kuidas see võimalik on!? Tegu on meeletult suure tööstusega ja pole leitud lahendust! No kamoon! Mõtle arvuti ajalugu, 40ndatel oli Alan Turingu toasuurune arvuti ja praegu on tahvelarvuti. See on areng.  

Taavet: Üksikisik versus korporatiivne mõtlemine. Ega meil poleks raske maksta see kümme eurosenti, mis on kogu selle etenduse elektritarbimine. Aga me ütleme sellest demonstratiivselt lahti ja teeme seda nii hästi või tobedalt, nagu oskame, aga me teeme ise, et neist teemadest rääkida.

MIMproject
•    «MIM goes sustainable» on Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi kuuluv interaktiivne energiasõltumatu lavastus «Oled sa teinud ökopattu».
•    Kes: Maike Lond, Taavet Jansen, Kalle Tikas, Kristjan Jansen, Andrus Laansalu, Andrus Aaslaid ja Kristiina Kütt
•    Kus: Tallinnas Kultuurikilomeetri lõpus, Lennusadama ja Noblessneri vahelisel alal
•    Millal: esietendus 4. mail kl 18.00, ülejäänud etendused 5.–9. maini kl 18.00.