Laiemalt – mis üldse peaks olema riiklikult finantseeritava kultuurilehe funktsioon?
Täita ja katta turu puudujäägid.
Näiteks see, et erameedia, mis töötab turujõudude keskel, ei rahulda piisavalt kultuurimeedia järele nõudlust.
Kus need puudujäägid täpsemalt tekivad?
Noh, erameedias on küll kultuuriuudised lehesabas, aga kommentaare, arvamusi, hinnanguid on vähe.
Näiteks Postimehes leiab need kord nädalas ilmuvast lisast Arvamus & Kultuur.
Aga loeme tähemärgid kokku, võrdleme Sirbiga. Mahu küsimus.
Suurem maht võimaldab mitmekülgsemat sisu. Me ei kajasta ju tingimata samu asju.
Tahaks siiski pinnida, mis muutused tulevad.
Enne üritame muneda ja siis kaagutame. Kui keskkond, majandus võimaldab, teeme rohkem ja suuremalt mõnegi uue asja. Rahastamise kohalt tahaks öelda, et ligi pool Sirpi on majandatud oma tulude pealt ja pool tuleb riigilt. Päris nii see pole, et lööme maksumaksja raha laiaks ja ise midagi ei tee.
Kas Sirbi tiraaž on kolme aastaga muutunud?
Et peaks nagu tohutult paisutama? Tellijate hulk on veidi kasvanud ja siis stabiliseerunud ja seda ma loen heaks tulemuseks. Üksikmüük ei ole kannatanud. Suureneb netiversiooni kasutatavus.
Lähinädalail, siis peaks saama valmis uue lahenduse.
Kas uus lahendus on interaktiivne, lugeja saab registreerituna oma arvamusi lisada?
Esialgu me ei pea otstarbekaks, et lugejad saaksid veebis arvamust avaldada. Oleme huvitatud nii kvaliteetsetest arvamustest, mis kõlbavad ka lehes ära trükkida.