Alan Wilder tahaks Tallinnas Depeche Mode’i baari minna

Alan Wilder ehk Recoil sukeldub popmuusikas sügavamale, kui enamik julgeb. Foto: BDG

Alan Wilder lahkus De­peche Mode’ist 1995. aastal, pärast bändi praktiliselt ära lõhkunud ja üle kõigi mõistuspäraste servade loksunud Devotional Touri, mis «pühitses» ansambli massiivset, dekadentlikku ja tumedat rokkalbumit «Songs Of Faith And Devotion» (1993). Ehkki solist Dave Gahan käis vahepeal surnuteriigis ära, läks DM edasi ja üllitas 1997. aastal 90ndate uue elektroonika vaimus siira pohmellialbumi «Ultra» (1997).

Wilder aga jätkas teed, mida oli alustanud juba Depeche’i hiilgeaegadel – sooloprojektiga Recoil, millega oli selleks hetkeks ilmunud juba kolm albumit: «1+2» (1986), «Hydrology» (1988) ja «Bloodline» (1992). See on saund, kus üks maailma popteadlikumaid mehi kasutab ära ka oma klassikalise muusika haridust ja uurib helimaailma äärealade võimalusi, kõlades ometi nii paeluvalt, et see mõjutab peale helikaevurite ka masse.

Wilder jõudis DMi liige olla 13 sisukat aastat, millesse mahtus lisaks ülalmainitule ohtralt kõrghetki: albumid «A Broken Frame» (1982), «Construction Time Again» (1983), «Some Great Reward» (1984), «Black Celebration» (1986), «Music For The Masses» (1987) ja «Violator» (1990) ning hitid «Every­thing Countsist» «Personal Jesuseni».

Praegu 51-aastane Wilder esineb sel pühapäeval Tallinnas Rock Cafes tuuri «Selected Events» käigus, mis on sõitnud juba läbi Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning suure osa Euroopast ja kus esitusele tulevad nii Recoili kui Depeche Mode’i palad. Oli võimalus temaga telefonis natuke juttu ajada.

Halloo, Alan, kuidas läheb ja kus sa viibid?

Ma olen oma kodus Suur­britannias, Sussexis, kõigest umbes poole tunni sõit Londonist, praegu on siin äärmiselt hea ilm, ja ma vaatan aknast välja, kuidas minu kümneaastane poeg aias mängib.

Idüll. Samas on sul ju pooleli meeletu tuur: Ameerika on juba võetud.

Ei ole tegelikult nii meeletu ja massiivne see tuur, ja tuuri põhiosa lõppes juba eelmisel aastal. Viimati esinesime Inglismaal hoopis koos Gary Numaniga. Aga mu mänedžer küsis, kas ma ei teeks veel mõned festivalid ja šõud «Selected Eventsi» kavaga. Nii et me võtsime vastu Skandinaavia, Bulgaaria, Eesti...

Sinu jaoks on see ilmselt siiski suur tuur, sest see on sinu esimene tuur Recoiliga, kas pole?

Jaa, iga tuur on minu jaoks suur tuur neil päevil.

Oled sa väsinud?

Ma ei kaeba, aga see oli ränk töö muidugi. Just organisatoorne pool on olnud keeruline. Samas ma ise tahtsin seda tuuri teha ja on olnud suurepärane viibida paigus, kus ma pole ammu olnud või ei ole üldse käinud. Viimaste alla lähevad Peruu, Ecuador, Colombia. Muidugi oli tuuri põhiosa ääretult intensiivne ja seetõttu ka väsitav, eelkõige need lennujaamade tunnid.

Nagu vanadel Depeche Mode’i aegadel. Kui sa omal ajal sellest bändist lahkusid, kas oli kergendus ka lisaks kindlasti teatavale kahjutundele? Said ju panna fookusele oma soolotööle, Recoilile.

See polnud põhjus bändist lahkumiseks, aga see oli kindlasti üks asja meeldivaid külgi: mul oli rohkem aega tegelda oma muusikaga.

Ma tean ka mõnda Recoili fänni Eestis, aga Depeche Mode’i fänne on meil ikka tohutult. Meil on isegi Depeche Mode’i baar kaua aega. Oled sa kunagi kahetsenud Depeche Mode’ist lahkumist?

Ei ole, mõnikord ma olen igatsenud taga kogu seda tsirkust, aga otse rääkides ma olin seal ansamblis kaua aega ja ma ei tundnud, et suudaksime samuti jätkates enam inimestele kuigi palju pakkuda. Pealegi ma ei tahtnud enam olla nii palju teel, mul on siiski lapsed, tavaelu...

Väljastpoolt võib see tunduda kummaline otsus, lahkuda sellisest edukast grupist, aga ma ei tahtnud seda teha terve oma elu.

Täiesti mõistan. Superstaaristaatus kurnab ilmselt.

Jah, mõnikord ma loomulikult tunnen sellest puudust: tuuritada mööda maailma, elada parimates hotellides, mõistad küll.

Jaa, aga sa vist saad Depeche’i tüüpidega hästi läbi, neil on tulemas remiksalbum juuni algul ja seal on ka sinu remiks peal.

Jaa, me suhtleme päris kenasti neil päevil. Ja remiks oli tore võimalus. Aga see kõik ei ole midagi sellist, nagu hakkaksin grupiga taasühinema. Seda küsitakse mult palju. Üks probleem oli see, et nad ei olnud kunagi avatud uutele ja erinevatele asjadele.

Rääkides Recoilist, kuus albumit veerandi sajandiga. Sa ikka mõtled enne, kui albumi välja lased, või oled nagu Paul Simon, kes kirjutab ainult kulda?

(Naerab.) See ei ole päris nii, mõnikord on kirjutamiseks raske aega leida, ja aeglane olen ma niikuinii. Sellega on ka nii, et mida vanemaks me saame, seda lihtsamaks tahame asju teha, aga seda keerulisemaks kõik tegelikult osutub. Probleem on ka selles, et liiga vähe ostetakse tänapäeval üldse CDsid ja tuleb mõelda erinevatele viisidele, kuidas oma muusikat kuulajani viia. Üldiselt olen tegelenud erinevate asjadega, muu hulgas osalen Talk Talki tribuutalbumil, mis varsti ilmub.

Recoil ei ole just päris tavaline popmuusika. Kuidas sa seda kirjutad, kas mõtled ka muusika võimalustele, mingile kõrgemale kontseptsioonile?

Ma tõesti ei mõtle, mida ma saan või mida ma ei saa teha helidega, ma lihtsalt püüan seda teha. Üritan olla avatud ja proovida, mis välja tuleb. Kui mõtlen oma varasemale loomingule, siis seal on mõningaid häid instrumentaalseid momente, aga puudub fookus, mõnikord mõtlen seda muusikat üle kuulates, et mis on asja mõte.

Muusika peab olema meeliergutav, eks. Recoilil ilmus ka plaat «Selected», kogumik, mis on rohkem albumi ülesehitusega kui best-of.

Jah, panna lihtsalt 11 lugu üksteise järele, ma ei näinud sel suurt mõtet. «Selected» on rohkem nagu üks suur remiks ja seda on testitud ka tuuril.

Mida kuuleme ja näeme Tallinnas? Palju masinaid ja visuaalefekte?

Ei, pigem on lava suht minimalistlik ja lihtne. Oleme laval koos Paul Kendalliga (Wilderi kauane koostööpartner ja heliinsener – toim). Muusika poole pealt on meil kavas ka natuke Mode’i. Aga ma ei ole enne Tallinnas käinud, mind huvitaks minna sinna Depeche Mode’i baari...