Äärmuslikus olukorras paljastub inimkonna olemus

Philippe Claudel Foto: SCANPIX

Maikuus külastab Tallinna kirjandusfestivali HeadRead kutsel üks loetumaid ja tõlgitumaid tänapäeva prantsuse romaanikirjanikke Philippe Claudel, kellega vestles Triinu Tamm.
 

Teie romaan «Brodecki raport» algab omamoodi tunnistusega: «Mina ei ole midagi teinud ja kui ma sain teada, mis oli juhtunud, oleksin soovinud sellest mitte kunagi enam juttu teha, tõmmata oma mälule sõlmed peale /…/ Aga teised sundisid mind: «Sina oskad kirjutada,» ütlesid nad mulle /…/ «sa tead sõnu ja seda, kuidas neid kasutada, ja seda, kuidas need asjade eest võivad seista.»» Kas tunnete kirjanikuna vastutust, et asju öelda ja neid kirjeldada? Mida kirjutamine teie jaoks tähendab?

Kirjutamine saab minu jaoks alguse millestki väga lihtsast: soovist ja naudingust mõelda välja lugusid ja neid jutustada. Ma ei tea, miks saadakse kirjanikuks ja miks jäädakse kirjanikuks. Mina kasutan kirjutamist selleks, et uurida lõhesid üksikisikus ja ühiskonnas. Minu kirjutus on väga vaba. Ma ei ürita seda mingitesse raamidesse suruda.

Teie raamatud käsitlevad sageli tõsiseid ja raskeid teemasid: lähedase inimesed kaotus, sõda, kuritöö… kuid teid ei huvita selle juures mitte niivõrd sündmus ise, selle kirjeldus, vaid pigem see, mis toimub sellega seoses inimeste teadvuses. Kas teie meelest toovad need hetked välja midagi inimloomusele omast?

Mulle tundub, et murdepunktid, olgu siis individuaalsed või kollektiivsed, on ideaalsed, et jälgida inimese tugevust või tema haprust. Just äärmuslikus olukorras võib paljastuda inimese või inimkonna sügavam olemus. Minu huvi nende traagiliste hetkede vastu on kõike muud kui perversne või sadistlik. Ma tegutsen nagu eksperimentaalteadlane, nagu keemik laboratooriumis. Minu jaoks on kirjutamine sageli midagi protokollimiselaadset.

Võib öelda, et sõjad nagu kõik teisedki valulised kogemused jätkuvad (mõnikord kaua, lausa lõputult…) inimeste sees. Kas teie arvates võib kirjandus aidata neid lahendada, neist välja tulla nende peegeldamise, nende üle mõtisklemise kaudu?

Kirjandus võib küll teha mälutööd. Näiteks «Brodecki raportis» tahtsin mõelda tasakaalu üle, mida oleks vaja leida mälu ja unustamise vahel, sest ei ole võimalik elada, kui ei mäleta, ja see, kui me mitte midagi ei unusta, pole samuti lahendus. Inimkond peab pidevalt ja teadlikult püüdlema minevikukatsumustest ülesaamise poole.

Teie romaanides mängivad sageli olulist rolli tegelased, kes on pärit mujalt, on ühel või teisel viisil võõrad, nad tekitavad tundeid ja päästavad, enamasti tahtmatult, valla sündmusi. Kas võib öelda, et teine on meie peegel?

Teine pole mitte üksnes meie peegel, vaid samuti meie vend, meie lootus ja meie ilmutaja. Teise jalge alla tallamine, tema kõrvale tõukamine, tapmine tähendab inimsuse tapmist, kõrvale tõukamist, jalge alla tallamist. Minu raamatutes üritab see, kes tuleb mujalt, siseneda kogukonda.

Mulle meeldib vaadelda, kuidas tal see õnnestub või ei õnnestu. Sageli üritan nende lugude kaudu panna inimesi mõtlema viisi üle, kuidas tänapäeval mõned tobedad poliitikud puhuvad lõkkele rahva madalaid instinkte, öeldes, et kõigi probleemide lahendus on võõramaalaste riigist väljaajamine, mis on enesest mõista rumal ja hukkamõistu väärt mõte.

Romaanide, novellide ja näidendite kirjutamine pole teie ainus loominguline tegevus. Olete suur kinosõber ja ka filmirežissöör: teie esimest täispikka mängufilmi «Armastan sind juba ammu» (2009) on saatnud publikumenu ja see on saanud auhindu nii Prantsusmaal kui ka mujal, teine film «Kõik päikesed» jõudis paar nädalat tagasi kinolevisse. Kas need kaks tegevust – kirjutamine ja filmide tegemine – täiendavad teineteist? Või tundsite, et vajate uusi väljakutseid?

Ma olen alati kinoga tegelenud, aga see paistis vähem silma, kuna tegin lühifilme, kirjutasin stsenaariume, olin filmikonsultant. Kino ja kirjandus on minu jaoks lahutamatult seotud tegevused, mis võimaldavad mul väljendada ja uurida erinevaid asju. Loodan, et saan veel kaua mõlemaga tegeleda.

Olete ühendanud oma kaks loometegevust õpetamises, annate juba aastaid Nancy ülikoolis stsenaariumi kirjutamise kursust. Tundub, et teie päevas on rohkem kui 24 tundi… Mida annab teile töö õpetajana?

See on võimalus päriseluga kontakti hoida. Ja teada saada, millest mõtleb praegune noorte põlvkond, millised on nende huvid ja hirmud. Muu hulgas üritan ma neile anda seda, mida ise kunagi olen saanud. Mulle meeldib edasiandmise idee.

Kaksteist aastat juhendasite kirjutamise kursust vanglas, sellest kogemusest sündis raamat «Võtmekimbu kõlin» (2002). Oma visiitide ajaks panite autoklaasile parkimisloa kirjaga «Kinnipanemisasutuse külaline». Kuidas te täna sellele «külaskäigule» tagasi vaatate?

Ma ei juhendanud kirjutamise kursust, vaid tegin oma tööd prantsuse keele ja kirjanduse õpetajana, et soovijad saaksid sooritada gümnaasiumi lõpueksamid. Mulle tundub, et need aastad muutsid mind inimesena põhjalikult. Vanglamaailma, selle karmi ja inimkonnast äralõigatud maailma avastamine käis käsikäes inimloomuse keerukuse avastamisega.

Avastasin, et vangid ei ole koletised, et nad ei erine minust millegi poolest, et kõigest kontrollimatud impulsid, valed valikud ja ekslikud otsused on nad ühel hetkel elus teelt kõrvale kallutanud ja pannud korda saatma kohutavaid asju. Ma oleksin võinud olla nende asemel ja nemad minu asemel.

Festival HeadRead 26. - 29. mai 2011
 
Huvilised saavad Philippe Claudeliga kohtuda 28. mail kell 14 Kirjanike Maja musta laega saalis. Niisamuti on võimalus vaadata Claudeli filmi ­«Armastan sind juba ammu», mis linastub 26. mail kl 21 ja 28. mail kl 21 Sõpruse kinos.

«Hallid hinged»  
Pegasus, 2010, tõlkinud
Tiiu Vilimaa

«Brodecki ­raport»
Pegasus, 2010,
tõlkinud Anti Saar