Festival Draama pakub tänavu allkirjaga teatrit

Kadri Ratt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teatrifestivali Draama peakorraldaja Margus Kasterpalu (paremal) ja kuraator Priit Raud panid iga välja valitud lavastuse plakatile sümboolse allkirja.
Teatrifestivali Draama peakorraldaja Margus Kasterpalu (paremal) ja kuraator Priit Raud panid iga välja valitud lavastuse plakatile sümboolse allkirja. Foto: Liis Treimann

5.-11. septembrini Tartus toimuva Eesti teatri festivali Draama lavastused on valitud. Kokku on neid kaheksa ja ühisnimetajaks «allkirjaga teater».

Esitusele tulevad Juhan Ulfsaki «Idioodid» Von Krahli teatrilt ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennult, Urmas Vadi «Peeter Volkonski viimane suudlus» Tartu Uuelt Teatrilt, Ingomar Vihmari «Õitseng» ning Lauri Lagle «Kas ma olen nüüd elus?» Draamateatrilt, Anu Lambi «Keskööpäike» Linnateatrilt, Andres Noormetsa «Tuulte pöörises» Rakvere teatrilt, Homayoun Ghanizadeh’i «Antigone» R.A.A.A.M. teatrilt ning Zuga Ühendatud Tantsijate etendus «Kohe näha, et vanad sõbrad».

Festivali kuraator, Kanuti Gildi Saali ja Baltoscandali festivali kunstiline juht Priit Raud põhjendas valikut eesmärgiga panna kokku festival heast ja huvitavast teatrist, mitte koostada edetabelit.

Märksõnade paar «allkirjaga teater» iseloomustab tema sõnul kõiki kaheksat lavastust ning tähendab, et igaühele neist on oma allkirja andnud kogu trupp ehk teisisõnu kõik lavalolijad on sama tähtsad kui lavastaja, sest nendeta poleks saanud konkreetne lavastus sündida.

Lisaks ühisnimetajale leidsid Raud ja festivali loomingulisse nõukogusse kuuluvad Ott Karulin, Margit Tõnson ning Laur Kaunissaare etendustele veel seitse märksõna või sõnapaari, mis neid ühendab. Nendeks on käivitav protest, otsustavalt erapoolik, rööpast väljas, jutustamine, vormitundlik väljakutse, ülekirjutamine ning tegelikkuse teesklus.

«Igale lavastusele sobib meie hinnangul vähemalt viis neist märksõnadest,» ütles Raud. Tema sõnul sai kava seekord kokku nii, et kõigepealt valiti välja etendused ning seejärel hakati otsima ühisnimetajaid, mitte vastupidi. «Kava kokkupanemise käigus hakkasid need märksõnad selgelt välja joonistuma,» lausus ta, rõhutades, et need ei puuduta mitte ainult lavastusi ja lavastajaid, vaid ka publikut.

Käivitav protest peaks Raua sõnul tekitama inimestes tahtmist vastu vaielda, kuid selle tulemus peaks olema edasiviiv ning panema inimesed mõtlema. Otsustavalt erapoolik tähendab, et ei otsita objektiivset tõde, vaid vastupidi edastatakse sügavalt isiklikke, väga subjektiivseid ja kompromissituid seisukohti.

Lavastajad võtavad julguse ja vastutuse astuda tavapärastest rööbastest välja ja sunnivad ka publikut sama tegema ning avama uusi horisonte. Selleks kasutatakse erinevaid jutustamise vorme ning üheks neist on loba või teisisõnu teksti mass. Oluline pole, mida räägitakse, vaid millest, ja et üleüldse räägitakse. Ehk siis tähtis on rääkimise akt ise. Aga see on Raua sõnul ainult üks jutustamise vormidest.

Vormitundlik väljakutse tähendab lavastaja jaoks piiride seadmist ja neisse jäämist, mis tähendab, et vormist saab ühtlasi teatri üks tegelastest. Ülekirjutamisel on peamiselt kasutatud klassika mugandamist kaasaegsele keelele ja maailmatunnetusele, kuid leidub ka Eesti noore näitekirjaniku teksti täielikku ülekirjutamist.

Tegelikkuse teesklusega on jõutud tasemele, kus inimesed ei ole enam laval nemad ise, vaid nad mängivad iseennast ehk teisisõnu võltsivad enda allkirja.

Raud rääkis, et kui Draama peakorraldaja Margus Kasterpalu tegi talle ettepaneku kureerida tänavust festivali, tahtis ta esimese hooga pakkumise tagasi lükata. «Ei tunne end nii suure teatriteadlasena,» põhjendas ta.

Pikema vestluse järel aga mõistis mees, et korraldaja huvi on teha tõepoolest head festivali, mitte teatrite edetabelit ning kui Kasterpalu pakkus veel välja idee koostada Eesti teatri showcase, et kutsuda siinsete tegemistega tutvuma ka välismaiste festivalide korraldajad, oli Raua sõnul lihtne positiivse vastuseni jõuda.

Kasterpalu hinnangul on kaheksa huvitavamat pala välja valitud ning teised, kes välja jäid, ei peaks tundma end puudutatuna, kuna festivali formaat ei võimalda enam kõiki teatreid kaasata. Kaks lavastust iga päev nelja päeva jooksul on tema hinnangul hea lahendus, sest varasemalt festivalil olnud 16 etenduse jälgimine käis inimestele üle jõu.

«Liiga suur festival on tervist kahjustav ja pigem peletab teatrist eemale kui meelitab sinna,» tõdes Kasterpalu. Ka puudus tema sõnul tänavu vajadus alternatiivse programmi järele, kuna põhiprogramm on oma olemuselt juba niigi üsna alternatiivne.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles