Hiljuti esitles Liisi Ojamaa Kuku klubis luulekogu «Jõgi asfaldi all» – raamatut, mis hoiab maailma peos, vaatab rahulikult kõrvalt ja kuulab. Samas Kuku keldrikohvikus kohtub Liisi Ojamaa Kairi Printsiga. Teemadeks aeg ja ruum, inimene ja Jumal.
Liisi Ojamaa: pole vaja otsida mingit «tõelust»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Jõgi asfaldi all» koondab mitme aasta loomingu. Luuletuses «Kewad» on aastad risti. Kuidas tunnetad aega ja ennast ajas?
Mitme aasta luuletustest sellepärast, et umbes nii vähe või palju ja umbes nii hooti ma kirjutangi. Ja see, et aastad kipuvad risti minema – aeg ei ole minu jaoks lineaarne. Pigem üksainus hetk, mis ulatub kõigis suundades lõpmatusse ja aeg-ajalt kordub.
Mitmes luuletuses räägid meie maailmast kui ainukesest, mis meil on. Mis see maailm sinu jaoks on?
Ma tunnetan meie maailma kui kõige reaalsemat reaalsust. Inimene, muide, on selles süsteemis üsna pisike satikas. Ma ei tea, kas see on ainuke maailm. Aga temasse tuleks mu meelest suhtuda, nagu ta oleks. Nagu oleks iga päikesetõus ainukordne, iga kohatud inimene ainulaadne, iga astutud samm ainuvõimalik. Pole vaja otsida mingit «tõelisust», pidev arutlemine, mis on ainult näiv ja mis päris, on peaga vastu seina jooksime. Selles, mis on meile kättesaadav, on nii palju poeesiat, et pole vaja igasugust müstikat.
Kas maailm pole mõnikord nii kole, et tahaks siiski põgeneda?
Maailm ei ole kole, aga ma olen ka väga lühinägelik. Minu jaoks on maailm armas, uskumatult, kirjeldamatult, hingematvalt armas paik.
Luuletus «The Great Sandbox» ütleb: «Luba endal minna & Sa lähed, luba endal näha & Sa näed». Kas nii saame vabaks?
Jah – kui hetkekski loobume meeles pidamast, kuidas peab ja mida ei tohi, leiame iseenda seest ühe hoopis uue vajaduste ja keeldude süsteemi. Ja siis ei ole maailm enam näivus, vaid joovastavalt paratamatu vabadus.
Nii et vabadus on tunnetatud paratamatus?
Jah, kuid tihti seda ei mõisteta. Vabadus on jube hea vabandus. Seda, et iga vabadusega kaasneb vastutus, iga õigusega kohustus, häälekad õigusenõudjad enamasti ei tähelda. Inimene on täpselt nii vaba, kui palju eest ta julgeb vastutuse võtta.
Kui vaba sina oled?
See minu vabadus – ja kange tahtmine oleks siinkohal tsiteerida Janis Joplini kuulsat laulu, kas pole? – on sisemine. Sellel ei ole mitte midagi pistmist minu ümber toimuvaga, ja kui see ka mõnd minu otsust motiveerib, siis on mul vabadus mitte põhjendama hakata.
Kas inimene ikka julgeb vastutuse võtta? Luuletuses leheküljel kuusteist ütled: «Kui polex Jumalat, meie ju mõtlex ta wälja». Mulle tundub, et me mõtlemegi pidevalt jumalaid välja, et vastutust kellegi kaela veeretada. Mida sulle tähendab Jumala kujund?
Väga konkreetset Isa Üleval. Usust ja poliitikast pikemalt rääkimine lõpeb tavaliselt tõhusa tüliga, mistõttu võtan neil puhkudel taas endale vabaduse mitte põhjendada ja jätan kõigile teistele õiguse arvata, mida heaks arvavad.
Ärme tõesti tülitse tähenduse üle. Aga räägime tähenduseloomest. Kas sina püüad luua oma luuletuses valmis tähenduse, millest ootad, et lugeja aru saaks?
Ma kirjutan endale. Ja mõnikord selleks, et kellelegi midagi selgeks teha, aga siis on see väga konkreetne keegi. Kui mõni lugeja leiab mu luulest midagi, mida ma enda teada sinna sugugi pannud pole, teeb see ju maailma ainult rikkamaks.
Ja seda rikkust hoiame me peos, eks, nagu sa kirjutad: «...sõrmede wahel, mis hoiawad kõike sellex, et hoida». Kas hoida on raske?
Ei ole, sest maailm pole ometi raske? Nii imehabras on, et kui sõrmede vahelt libiseb, võib katki minna ja kaotsi jäädagi. Ja nii imetugev on, et iga päev kannab meie kõigi jalgu. Just see hoidmine, see hoitud olemine ongi vabadus ja kergus.
Lõpetakski selle intervjuu kerge noodiga. Ühes teises luuletuses räägid, et asju ei saa liiga tõsiselt võtta. Kui tõsiselt peaks võtma sinu luulet?
Ma ei taha kellelegi ette kirjutada, kuidas ta peaks minu luulesse suhtuma. Tore, kui meeldib. Kõnni edasi, kui ei huvita. Kui me kõik oleks alati ühel arvamusel, sureks inimkond igavusse. Ma ise vist võtan seda suhteliselt tõsiselt. Vist. Suhteliselt.
Raamat
Liisi Ojamaa
«Jõgi asfaldi all»
Varrak, 2008