Kilomeetriga kultuuri

Kultuurihuviline: USA kodanikule Yates Millerile jääb kultuuri­kilomeetri mõte rohkem kui hämaraks. Teistele turistidele ei soovitaks ta seda mingil juhul. Foto: Priit Simson

Homme avatakse Tallinnas pidulikult kultuurikilomeeter, mis peaks hakkama kultuuripealinna külalistele harivat meelelahutust pakkuma.

Tegelikult on kultuurikilomeetri, mis pidi valmis saama juba Tallinnale kultuuripealinna tiitli omistamise ajaks, pikkus 2,2 kilomeetrit. See algab Logi tänavalt kruiisilaevade kaide lähedalt ning möödub linnahallist, Patarei vanglast, Lennusadamast, Kalamaja kalmistupargist ja Noblessneri laevatehasest.

Arter palus kultuurikilomeetrit – rõhutame – nädal enne selle ametlikku avamist läbida Yates Milleril, endisel kunstiõpetajal ja praegusel kunstikogujal, kes juba ligi 20 aastat Tallinnas käinud ning meie kunsti- ja kultuuriväärtustega väga hästi kursis. Tallinna nimetab paljureisinud ameeriklane, kes muidu jagab elupaika Washingtoni ja Rio de Janeiro vahel, oma lemmiklinnaks.

Nagu koonduslaagris
Yates astub kruiisilaevade kai juures kultuurikilomeetrit läbima ootusärevuse ja põnevusega. Tegemist on peene graniitkillustikuteega, mis rajatud omakorda endisele raudteele.

Seda ääristavad mustavalgetriibulised pisikesed postid, rajatud on tänavavalgustus. Yates küsib, kas sadamas maabunud turistid peaksid «kultuurimiili», nagu ta seda nimetab, läbima koos pagasiga. Rahustame teda, et siiski mitte.

Killustikukate on võrdlemisi pehme ning Yates imestab, kuidas näiteks luksuslikult kruiisilaevalt tikk-kontsadel maha astuvad daamid seda jalatseid rikkumata läbima hakkavad. Või siis ratastoolis invaliidid.

Üsna pea tekib mehe näole nõutus, ent ta kommenteerib naerdes: «Selline tunne on, nagu viibiksin koonduslaagris. Miks nad kutsuvad seda kultuurimiiliks?» Ümbrus on haljastamata, ainsad «kunstiteosed» ümberringi inetud grafitid ning paremale jääb räämas linnahall. «Jääb mulje, et olen kusagil arengumaal...»

Kultuurikatla lähedal jalutab vastu joobes kodutu, käes määrdunud kilekott, meie aga pöörame paremale, sest seal on avatud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum. Ekspositsiooniga tutvumiseks tuleb üles ronida järskudest teras­astmetega treppidest, mis vanuritele või invaliididele selgelt üle jõu käib, kontsadel turnimine võib aga suisa ohtlik olla.

Väljapanek jätab ameeriklase paraku ükskõikseks. Ütleb vaid, et uudselt mõjusid pildiraamide kandmiseks kasutatud ja põrandale kinnitatud vaakumpumbad, aga üldiselt vajaks ta näituse mõistmiseks giidi. «Olen külastanud paljusid maailma kunstimuuseume – siia ma teist korda ei tuleks,» kõlab irooniline kommentaar.

Vastu tuleb seltskond kepikõndijaid, ning nüüd avaneb ka kauaoodatud vaade merele. Kuigi vana asfalttee läbib päris kalasadama äärt ja hiljem on teelõike merele veelgi lähemal näha, jääb Yatesile mõistatuseks, miks «kultuurimiil» merest nii kaugelt möödub.

Kuulnud, et ilmselt on põhjus selles, et lihtsam oli vana raudtee lihtsalt killustikuga katta, tõsineb ameeriklase nägu sootuks, sest tema meelest on hea idee maha magatud. «Pannud siis mööda raudteed väiksed vagunid veerema. Rong huvilistega võiks ju «miili» algusest iga 20 minuti tagant väljuda ja pärast tagasi tuua,» pakub ta.

Keskkond, kus edasi astume, sobiks Yatesi arvates tutvustama «Tallinna kui Nõukogude Liidu poolt okupeeritud linna». Jätkub improvisatsiooniline grafitinäitus, peatselt algab tühermaa.

Näha on, et üsna värskelt on paremal pool teed puid maha raiutud – sellest annavad tunnistust arvukad kännud. «Ilmselt on seda tehtud turvakaalutlustel,» on Yates nüüd irooniast kaugel. «Meil Washingtonis on samuti parke harvendatud, et keegi end põõsastesse peita ei saaks.»

Kasutamata potentsiaal
«Oleme läbinud pool «miili», aga ma pole märganud ühtki tualetti,» imestab Yates. Lohutame ameeriklast, et küll needki ehk nädala pärast paigaldatakse, ehkki kindlad me selles pole.

«Kelle idee see üldse oli, selline «miil» luua?» uurib lombitagune turist suletud «Patarei kultuuripargini» jõudes. Ta tahaks väga sinna minna ja sildi järgi otsustades võiks koht isegi lahti olla. Ent kaugelt jääb märkamata pisikeste tähtedega lause: «Kultuuripargil on õigus lahtiolekuaegu muuta.»

Mustavalgekirjud ääristeibad lõpevad ootamatult, ning silt, mis meelitab endisesse Lennusadamasse meremuuseumi, ei köida enam ameeriklast. Ta arvab, et see on nagunii suletud, ning Kalamaja pargist edasi kõndima ei meelita teda miski.

«Mitte midagi huvitavat. Vähemasti minu jaoks,» kostab ta. «Vaadata mere asemel mingit mahajäetud tööstusrajooni – milleks? Ei maastikku, ei huvitavat kunsti... Kogu potentsiaal on jäetud kasutamata. Turistidele, eriti mõneks tunniks Tallinna väisavatele turistidele soovitan küll viivitamatult bussiga vanalinna sõita – see siin on ajaraiskamine. Tallinn pole ju kruusateega lõbustuspark, siin on piisavalt nii kultuuri kui ka ajalugu.»

Yates pakub, et «kultuurimiil» jätab endast mulje, nagu oleks see rajatud 20 dollari eest. Ajakirjandust läbinud summa – 3,8 miljonit Eesti krooni – lööb ameeriklase pahviks ning ta arvab, et muuks kui rahapesuks siin vahendeid kasutatud pole: «Või on kedagi totaalselt lohku tõmmatud.»
Ehk on homseks, mil kultuurikilomeeter ametlikult avatakse, olukord muutunud. Kuuldavasti lisanduvad selgitavad sildid ja paigaldatakse prügikastid. Vaadake oma silmaga järele!  |a|

Täpsustuseks

Mai lõpust kolib kultuuripealinna programm suures osas mere äärde, ent järgmised paigad on suvel avatud pea iga päev:
• katlaaed ja Katla kohvik
• LIFT11 installatsioon linnahalli katusel, linnahalli käigu alune heliinstallatsioon, rannainstallatsioon
• meremuuseumi Lennusadama angaarid (valmimisel)
• Paratei vangla muuseum ja kohvik
• tänavakunstifestivali merekonteinerid Noblessneris
• ökosaar
• kalaturg
• energia avastuskeskus
Kolmapäevase seisuga on paigaldatud 17 liipritest ehitatud pinki, nädala lõpuks paigaldatakse lisaks 10 tavapinki ja 8 prügikasti. Lisanduvad 4 pakendite kogumiskonteinerit.
Kultuurikilomeetri maksumus koos projekti hinnaga on 239 139, 88 eurot ehk 3 741 726 Eesti krooni.

Allikas: Andri Maimets, sihtasutuse Tallinn 2011
 kommunikatsioonijuht