Kultuurisoovitused

Barbi Pilvre: ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud Leninit kujutada

Barbi Pilvre.

FOTO: Erakogu

Mind on 18.01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ega kirjutakski, sest Ojasoo-vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabadusevastane seisukohavõtt, kirjutab Barbi Pilvre.

Kui me hakkame vaikselt jälle arutama, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osa oli soositud, osa ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi.

Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui «õige klassiteadvusega» inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa sõjaväkke jne. Alkohol ja naistesse suhtumine tollal teemaks polnud, me ei tea tollest ajast eriti, kui palju oli naistevastast vägivalda. Oli aga teada, et loomeinimeste seas on ikka olnud tasakaalutust ja enesekesksust keskmiselt rohkem, ja võis arvata, et paljud naised, keda hiljem kultuuriajalugu muusadena esile on toonud, kannatasid eluajal ka lähisuhtevägivalda.

Igatahes ENSVs oli mõeldamatu, et moraalselt kahtlase taustaga inimesed oleksid saanud teha Lenini skulptuuri Tallinna mõnda parki või luua revolutsiooniteemalist pannood mõnda teatrisse, mida külastas suur rahvahulk. Nad ei saanud dirigeerida laulupidu. Hakata tänases Eestis loojaid selekteerima nende moraalse tausta järgi ja mitte nende andekuse või saavutuste põhjal, ning üldrahvalikult arutada, kas keegi on oma eraelu tõttu sobiv inimene riigile ja rahvusele olulisi kunstiüritusi korraldama, on ohtlik tendents. Ajalugu on näinud raamatute erifonde, kuhu sai sisse vaid eriloa alusel, ja kahjuks ka raamatulõkkeid, kuhu lendavad sobimatute autorite teosed. Eestis on niigi probleeme moodsa kunsti, ka teatri mõistmisega, ja üha tugevamad on tendentsid, kus vastandatakse rahvale arusaadavat ja manduvat, mittemõistetavat kunsti. Sõna- ja loomevabadus on kõigil, aga loomevabaduse ja loomingu kvaliteedi ainus piirang vabas maailmas saab olla andekus.

Mis puutub Ojasoo-vastase kirja põhjal sündinud poliitilisse skandaali, siis arvan loomulikult, et naistevastane vägivald on vale, aga minu arvates on Eestis oluliselt rohkem süsteemseid naisi solvavaid nähtusi, nt normaliseerunud palgavaesus mitmesugustel kõrgharidust nõudvatel erialadel, nt ülikoolilektorid, orjapalgaga hooldustöötajad haiglates jt. Palju solvavam kui ministri mõtlematud sõnad on «normaalsused» nagu üksikemade olukord. Pikkamööda imbub tabusfäärist välja info igapäevasest hooldustöödekoormusest seoses haigete laste ja vanade sugulastega, mis langeb naistele ja mis on nii raske ja valus, et ajakirjanduski suhtub sellesse pika hambaga. Nende teemade käsitlemise eest süsteemse naistevastase vägivallana tuleks seista ja seisangi valvefeministina, ka siis, kui ma Toomas Kirsile või paljudele teistele hirmu nahka ajan. See ongi minu kui valvefeministi eesmärk.

Tagasi üles