Sõna vägi on suurem kui sõjavägi

Raamat Mare Kõiva «Eesti loitsud» Pegasus 2010, 295 lk

FOTO: Repro

Eesti rahvausundi üks paremaid tundjaid folklorist Mare Kõiva on kaante vahele pannud esindusliku ja eheda valimiku Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivi kogutud loitsupärimusest. Väärikas kujunduses pea 300-leheküljeline raamat avab lugejale ukse kunagiste eestlaste argi- ja usundiilma, kuid pakub äratundmisrõõmu veel tänapäevalgi kasutuses olevatest lausumistest.


Loitsud kui maailma rahvaste pärimusest tuntud universaalsed sisendavad pöördumised põhinevad usul sõna maagilisse jõusse, inim­omasel soovil allutada loodusjõude ja inimesi, elus ette tulevaid situatsioone ja olukordi üleloomuliku väe abil oma tahtele. Nagu teose eessõnas öeldud, on loitsude eesmärk edendada, ennetada, mõjutada, muuta, parandada, kaitsta, ravida, tõrjuda, tänada, paluda või sajatada.

Raamatu äärmiselt lai teemade ring on struktureeritud neljaks suuremaks peatükiks. Otsesed loitsutekstid on punakas kirjas ja esilduvad sel moel väga hästi rikkalikest kontekstikirjeldustest. Hinnatava lugemisvara moodustavadki kõikide allteemade juures esitatud koostaja selgitavad kommentaarid, milliste rituaali- ja kombetäitmiste juures, kuidas ja mis põhjusel on sõnu lausutud.

Meie esivanemate sinasõprus loodusega avaldub sõnades, mida kasutati suhtlemisel loodusnähtuste, loomade ja lindudega. Animistliku maailmakäsitluse järgi oli hing ja hingejõud olemas nii inimestel kui ka kõigil olendeil, esemeil ja nähtustel looduses.

Loitsud võisid moodustada sõnalise kaitseringi kõige vastu, mida ei osatud seletada, mis oli ohtlik või ähvardav.

Päikesesõnadega võis päikest meelitada: Päevakene, tule paistma! Homme tapan musta kuke, pool sulle, pool mulle, keskpaik kinnivõtjal!, vihmasõnadega võis siinses kliimas liigset vihma eemale peletada: Ära saja meie peale, meie maal on mehed valged, mehed valged, naised valged, tüdrukud tuliilusad, poisid kullakarvalised.

Loitsudes ilmneb suhtumine erinevatesse loomadesse-lindudesse ja putukatesse-mutukatesse. Ühed neist (lepatriinu, mesilased) on olnud pühad, teised aga mingitel põhjustel pigem taunitavad.

Teine peatükk näitab, kuidas sõna majapidamise ja tööde edendamise vankri ette rakendati.
Selle teema all ilmneb võib-olla kõige enam loitsude seotus aastaaegade ja loodusnähtuste rütmilisusega ning meie rahvakalendri kombestikuga.

Põhimure oligi toidupoolise tagamine ning vilja- ja loomaõnn, mille õnnestumisele aitasid kaasa kogu aasta vältel teadvustatud maagilised toimingud, sealhulgas lausumised. Õigel ajal ja õigete sõnadega sai soovitud suunas mõjutada nii jahisaaki ja kalaõnne kui ka lehma piimaandi või kapsaste ja kaalikate kasvu.

Kolmas laiem teemajaotus kuulub inimestevaheliste suhete sõnadele, mis aitasid mõjutada läbisaamist kogukonna liikmetega. Siit leiab armusõnu, mida kasutati armumaagia osana, pulmasõnu, ristimisesõnu, surma- ja matusesõnu, enese­ülendamise sõnu, saksasõnu, vitsasõnu, kohtusõnu, halbade kommete vastu aidanud vargasõnu ning püssikuuli ja sõjas surmasaamise vastu kasutatud kaitsesõnu.

Selles peatükis on kirjas ka kahetusesõnad ja sajatused, samuti endisaegsed õnnistuse- ja soovisõnad, millest mõne võiks küll tänapäevalgi sünnipäevakaardile kirjutada: Tervis tulgu, haigus mengu, argipäävi harvast tulgu, pühapäävi ikka olgu!  

Pole juhus, et mahukaima osa ehk pea poole raamatust hõlmavad arstimissõnad, on ju tervis ja tervisega seotud probleemid (haigused) olnud aegade vältel inimelu kesksed teemad. Haigusi, mida põdesid nii inimesed kui ka loomad, arstiti ühesuguste võtete, ainete ja loitsudega.

Sõnumine on seotud uskumusega, et kust tahes (maast, veest, tuulest, tulest, saunast, jumalalt, inimeselt) haigus pärines, sinna tuli see tagasi saata: Kust te olete tuln, sõnna minge! Sõna on aidanud kõikvõimalike tõbede ja valu vastu! Veel tänapäevani kasvavad lapsed üles lohutava ja valu võtva sõna saatel: Harakale haigus, varesele valu, mustale linnule muu tõbi, koerale kibedat, lutikale luuvalu. Meie laps saagu terveks!

Loitsutekstid on väga mitmekihilised. Arhailisemad neist kannavad endas muinasaja usundilisi arusaamu, kuid hoolikas lugeja märkab ka kristluse mõjusid, näiteks äratuntavaid motiive piiblist. See tõsiasi kinnitab, et 19.–20. sajandi eesti rahvaravijad olidki vähem või rohkem religioossed inimesed, kes sageli arstisid pühakirja abil, olles eelnevalt saanud jumaliku ilmutuse.

Juba vanarahvas teadis, et sõna vägi on vägev ning enamasti ei tasu sõnu niisama pilduda. Kindlasti ei ole loitsuraamat järjekordne teos raamatukaupluste eneseabiõpikute lookas riiulis, vaid ühe folkloorinähtuse kaudu toimiv hariv sissevaade meie vaimumaailma, mis iseloomustab inimeseksolemist üldisemalt.

Loitsuraamat kinnitab, et paljud tähelepanekud, milleni kunagi tuli jõuda omal nahal kogemise ja isikliku äraproovimise teel, pole pelgalt pime usk, vaid on leidnud hiljem teadusliku tõestuse. Seni kuni inimene ei suuda kogu siinsesse maailma puutuvat lõpuni seletada, vajab ta usku.

Sõnapühadus on selle usu üks alustalasid, psühholoogiline turvavõrk, mille laiemaks sihiks oli saavutada tasakaal maistes suhetes ja asjaajamistes. Samas võib aga proovida raamatut ka iidsel moel oma kasuks teenima panna – olukorra jaoks sobiva loitsu leiab lugeja kogumikku juhuslikult leheküljelt avades.

Lausumissõnade lugemisel on soovitav nautida nende poeetilisi võtteid, sagedat regivärsilist vormi, algriimi, kordust. Mõnikord ongi loitsudeks peetud vaid regivärsilise vormiga soove, proosavormilisi on aga nimetatud lausumis-, nõia- või manamissõnadeks.

Sõnamaagia ja loitsuteema on tänapäeva inimesele kahtlemata tuttav põnevate raamatute ja filmide kaudu, küllap valdab noorem põlvkond teemat näiteks kultusteose «Harry Potteri» toel. Kuid kõigi tõlkeraamatute, võõrfilmide ja nn Uue Ajastu vaimsetest liikumistest kantud maailmavaadete kõrval väärib ometi teadmist, mida on meie enda esivanemad tähtsaks pidanud, kuidas sõnaga ümber käinud ja seda aus hoidnud. Teisisõnu: «Enne kui Pariisi lähed, käi Nuustakul ära!»

Kel raamatut lugedes isu loitsude järele veelgi kasvas, võib lisa ammutada äsja valminud interneti-andmebaasist «Eesti loitsud», mis on leitav veebiaadressilt http://www.folklore.ee/loitsud.

Raamat

Mare Kõiva
«Eesti loitsud»
Pegasus 2010, 295 lk

Tagasi üles