/nginx/o/2011/05/15/584296t1h56bd.jpg)
New Yorgi legendaarne mürarokibänd Swans tõestas kontserdiga Tallinnas Von Krahli teatrisaalis, et nemad vana rasva peal liugu ei lase – bändi laiv-repertuaar paelub otsingulise ja improvisatsioonilise lähenemise ning pikkade arendustega.
Müraluikede etteaimamatu süvarokk-etendus teatrisaalis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Swansi juhatas sisse James Blackshaw, noor inglise kitarrivirtuoos, kes musitseerib 12 keelega akustilisel alternatiivhäälestusega kitarril ja kelle mängustiili võib võrrelda näiteks John Fahey ja Leo Kottkega. Mediaatori asemel on Blackshaw paremale käele kasvatanud eriti pikad küüned.
Blackshaw’ repertuaar koosnes pikkadest modaalsetest, tihti ühel akordil põhinevatest minimalistlikest paladest. Mis võinuks ebakompetentsemates kätes kõlada igavalt, kõlas Blackshaw’ esituses hüpnootiliselt võluvalt. Omamoodi sobiv sissejuhatus peaesinejale, ehkki volüümi mõttes täiesti kontrastne.
Minimalistlike teemade pikavõitu arendamist jätkas ka Swans, kes alguses lasi oma rütmisektsioonil hästi pikalt mängida stevereichilikku löökpilliintrot, kus Thor Harris tagus torukellasid ja trummar Phil Puleo mängis haamritega kannelt.
Kui lõpuks terve bänd lavale tuli, hakati pinget nimme pikkamisi üles kruvima ja kui lõpuks pingevabastus tuli, polnud see sugugi etteaimatav rokkimine.
Swansi mürarokk püsis eri dünaamikaastmetes võrdväärselt nurgelise ja nihestatuna. Suur osa Swansi kui kontsertbändi mõjust tasub kindlasti kanda rütmisektsiooni arvele. Kuigi bändi esiliinis on kolm kitarri (bändi eestvedaja Michael Gira Gibsonil, Norman Westberg Fender Telecasteril ja Christoph Hahn horisontaalsel steel-kitarril), paistsid siiski kõige enam välja Chris Pravdica maavärinalikult võimas bass ning Puleo-Harrise kurioosne perkussioonitandem.
Phil Puleo on üks nendest vähestest rokktrummaritest, kes suudab oma mängus kombineerida jõudu, meisterlikkust, mitmekesisust ja etteaimamatust, tema rütmifaktuurid andsid Swansi müravallidele soliidse, ent ekstsentrilise selgroo. Thor Harris aga üllatas üsna mitmekesise pillipagasiga: lisaks taldrikutele ja püsti-trummidele olid tal laval ka torukellad ja elektriliselt võimendatud vibrafon. Harrisel oli teisigi trikke varrukas. Aeg-ajalt haaras ta iseehitatud poognapilli ning – üllatus-üllatus – klarnetigi. Tõeline multiinstrumentalist.
Bändi kava kestis umbes 90 minutit, ent just lisalugu pani eriti kõrvu kikitama. Harris puhus oma klarnetit veidral freejazz’ilikul moel, Gira organiseeris ülejäänud bändi müra tegema ja rütmilisi aktsente lajatama viisil, mis tihti mõjus frankzappalikult. Kõige lõpuks aga jättis bänd oma americanalikult stiilse frontman’i Gira üksinda a cappella laulma. Lisalugu oli päris meeldejääv lõpp 1980. aastate postpunk-legendi mürarokietendusele, mis volüümi ja dünaamika poolest paelus rokifänne ning oma etteaimatamatusega intrigeeris ka süvamuusikahuvilisi.