Hoogsalt kirjutanud Anton Hansen Tammsaare kippus aeg-ajalt ära unustama, mida ta juba kirja oli pannud, tõdeb «Tõe ja õiguse» audioraamatuks sisse lugenud Meelis Kompus.
Tellijale
Meelis Kompus: Tammsaarel läks «Tõe ja õiguse» kirjutamistuhinas üht-teist segi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vahel on tunne, et suurmehel oli lihtsalt hoog sees, mõtteid palju peas, mis kõik pidid raamatusse ära mahtuma, või unustas kirjanik ära, et sellest on ta juba korda paar-kolm kirjutanud,» rääkis tuntud raadiohääl ja praegu kultuuriministeeriumis töötav Meelis Kompus.
Eriti kehtib see «Tõe ja õiguse» teise osa kohta. «Sündmustik justkui peatub, lugu ei liigu edasi, aga tegelaste vahel käib suurte mõtete pingpong. Või kirjeldab seda, mis on juba ammu selge ja öeldud,» kõneles Kompus. Ta tõdes, et võib-olla ongi see suure romaanikirjaniku tunnus – sõnastada asju ümber ja anda iga kord midagi uut.