Veel üks Dvořáki missa jõudis Eestisse

Jaani kirik.

FOTO: Mihkel Maripuu

Barokiajastust tänaseni on ohtralt kirjutatud võimsaid vokaalsümfoonilisi suurvorme – rohkem, kui üks nii väike rahvas nagu meie suudab ette kanda, ses mõttes oli ootamatu Antonin Dvořáki koorile ja nimelt orelile loodud missa D-duur op. 86 esmaesitus Eestis pühapäeval Tallinna Jaani kirikus – teos, mis maailmas meistri enda reekviemistki kõlanud mitu korda harvem.


Aga lugu on imeilus, kuigi heakõlalisena vaid näiliselt lihtne. Sestap see ligi 125-aastane hilinemine Eestisse (maailmaesiettekanne toimus Plzeňis/Pilsenis 1887). Enesekriitilise mehena jäi Dvořák tööga siiski rahule, pidades seda Jumala kingiks: «Ükski muusik, kes pole usklik, ei saavuta midagi säärast!»

Tulemuseks eneseteostus nii stilistilistes piirangutes (Credo!) kui peenemaitselisuses, tegu pole rituaalse tseremooniaga, romantiline hing võib siin vaevata tajuda Määrimaa metsade, küngaste ja külakirikute atmosfääri. See on nagu kodumaa turvalisuse väljendus.

Pole imestada, et Eesti Teaduste Akadeemia mees- ja naiskoori peadirigent Andrus Siimon millegi sellise otsingul peatus kõnealusel teosel. Muidugi riskiga, sest, nagu ta tunnistab, on see praeguses seisus taidlejatele nõudlik ülesanne, kuid julgema peab. Siimon: «Kui teekond tulemuseni ongi raske, võetakse see meeleldi ette ja sõnum jõuab pärale.»

Kontserdil jõudis, pealegi suure publiku ees. Lõpuloona, mis paratamatult mattis muljed eelnenud vaimulikust tavakavast. Ometi kõlasid meestelt Aare Kruusimäe «Meie isa» ja Cyrillus Kreegi «Taaveti laul nr 104» nauditavalt, ainult meeskoorile omase maheda piano’ga. Liigutava otsekohesusega esitas naiskoor Kruusimäe seatud eesti vaimulikke rahvaviise.

Missa aga vääris küünlaid: head tempod, partiide sisemine liikuvus ja reljeefsus, loomulik fraseerimine, dünaamika, kandvad sopranid ja tenorid, kes minetasid veel peaproovis esinenud kartlikkuse. Meeldisid solistid Kristel Kurik (sopran), Aule Urb (alt) ja Olari Viikholm (bass), Mikk Dede (tenor) jäi seevastu alumises registris mõneti tuhmiks. Omaette kiituse pälvib Henn Eerik orelil.

Head tööd on tehtud, nii seda jätta ei tohi ega jäetagi: 17. juunil sõidetakse Narva Aleksandri, järgmisel päeval Peterburi Jaani kirikusse, 17. juulil ilmselt Rapla kirikumuusika festivalile. Miks mitte aga jõulude aegu esineda veel Tallinnas, tuleval aastal näiteks Pärnus või Suure-Jaanis?

Mõnel niisugusel, kui missa on juba küpseda saanud, võiks Klassikaraadiogi salvestada. Ning ärgem unustagem, et 8. septembril möödub 170 aastat Dvořáki sünnist.

Kontsert

Dvoraki missa D-duur op. 86
TA koorid
15. mail Tallinnas Jaani kirikus

Tagasi üles