Vaimult vaba Andres Mustonen

Foto: Priit Simson

Ansambli Hortus Musicus juht Andres Mustonen tunnetab enda puhul veidrat arengut – kuigi keha peaks nagu vananema, läheb vaim üha nooremaks ja lahti.

Ligi 40 aastat Hortus Musicust juhtinud Andres Mustonen (57) armastab öelda, et temal pole kiiret kuhugi ja et aega on alati.

Hämmastav, kuidas mõni inimene seda kõige väärtuslikumat – aega – jagada oskab! Sest tegelikult, nagu ta tunnistab, on elu võtnud lausa metsikud pöörded. «Tunnen, et hakkab realiseeruma minu unistus, et läheme kultuurrahvana Eestist Euroopasse kultuuri viima,» räägib Mustonen talle omase kirega. Ja rõhutab, et ta ei vii Euroopasse eksootilisena näivat folkloori, vaid professionaalset maailma- või Euroopa kultuuri.

Pärast Hortusega Mehhikos kahel rahvusvahelisel festivalil osalemist sõitis Mustonen Amsterdami, et dirigeerida sealses kuninglikus kontserdimajas Concertgebouw esimest seal esinevat Eestist pärit sümfoonilist orkestrit, Tallinn Sinfoniettat.

Sel hooajal on ta viinud Eesti orkestreid veel kahte juhtivasse kontserdisaali – Tallinna Filharmoonikud Viini Musikvereini ja Tallinn Sinfonietta Brüsseli Bozari – ning see on tema sõnul midagi märgilist. Saada ühe hooaja jooksul neis saalides esineda on haruldane.

«See on midagi, mida ma lapsest saati olen tundnud: et oleme Euroopa kultuuri osa, ja tähtis on, et seekord käisime seal Eesti muusikutega,» rõhutab mees, kes sealkandis aastakümneid Euroopa orkestreid dirigeerinud.

Juuni algul, pärast vanalinna päevi, on Mustonen pärast põgusat Hispaania-reisi taas Tallinnas, sest Taani Kuninga aia Väravatornis alustab Hortus Musicus uue suvefestivaliga «In Horto Regis».
Andres Mustonen on stiilne nagu alati. Lausa jahmatav, kui väärikalt, isikupäraselt, nooruslikult ja  lahedalt võib üks inimene mõjuda.

Millest teie haruldane stiilitaju?

(Väike paus.) Ütlen teile seda: kõik on inimkonna pika ajaloo jooksul kujunenud, ja ilmselt minu eelkäijad, minu eelmised sünnid on midagi edasi kandnud. Ühe eluga ei jõua väga kaugele. Kõige lihtsam selgitus on teadmine, et me kõik oleme Abrahami lapsed.

Me peame sündima teatud tasemele. Kui sünnib mõni eriti andekas inimene, ütleme, imelaps, ei ole selles midagi ebaharilikku. Ta on lihtsalt eelnenud eludest palju kaasa saanud.

Vana hing, öeldakse?
Jaa. Ta tuleb siia ilma, kott teadmistega juba kaasas. Mõelge, milliseid erilisi keeletajuga lapsi on olemas, kui hästi mängivad mõned pilli või on neil aritmeetilised võimed! Teisel seevastu pole mitte midagi – sellepärast, et ta sai vähe kaasa.

Õnneks pole olemas teadust, mis sellist asja uuriks. Sest see pole pragmaatiline, see on jumalik, ja seda polegi vaja väga uurida.

Sest arusaamine tuleb kunagi nagunii?

Just, täpselt, ärme kiirusta selle uurimisega. Inimese jaoks on peamine leida üles iseennast ja mitte lasta end teistel jalge alla tallata.

Öelge, kas teie kõrvu on jõudnud kusagil maailmas, et teatakse: Tallinn on üks tänavusi Euroopa kultuuripealinnu?

Mitte kusagil. Kultuuripealinn Tallinn on minu jaoks nali. See on ju nali, mis siin toimub, seda ei saa tõsiselt võtta. Kogu eelnenud eufooriline meeleolu, siis rahajagamine... Siin ei räägitud ju kultuurist, vaid ainult konfliktidest ja rahast. Ja nüüd, kui olemegi kultuuripealinn, mida ma pean siin nägema?

Toimuvad enamasti samad asjad, mis kogu aeg niigi toimuvad, lihtsalt kultuuripealinna silt on juures.

Ja lisaks on ju tegu metsiku raharaiskajaga. Räägime, et kultuuril on vähe raha, aga mille peale kultuuripealinna raha on läinud? Mulle meenub ütlemine, et kogu aur läheb vile peale. Nagu aurulaev, mille liikumapanekuks mõeldud energia läheb hääle tekitamiseks, aga kohalt see ei liigu.

Aga ausalt öeldes ma ei näe, et meedia sellele kah väga reageeriks. Sest pole ju millelegi reageerida! Aidanud siis linnateatrit või toetanud professionaalset kultuuri, kus toimub ka mingisugune tegevus!

Olen elus käinud väga paljudes kultuuripealinnades – juba 80ndatel Brügges, Prahas ja mujalgi. Ja ma ei ole kusagil märganud sellist vastu enese rinda tagumist, et nad on kultuuripealinnad, sest ega see siis kultuuri paremaks tee.

Ega see meie inimesigi paremaks ja kvaliteetsemaks tee. Olen tänavu kolme-nelja kuuga külastanud väga paljusid kohti, aga et mulle oleks kultuuripealinna ürituste korraldajaist keegi öelnud, et viige kaasa kultuuripealinna sõnumit, seda pole olnud. Noh, ja ega mina ka rääkima hakka.

Kahju, et võimalusi ei kasutata?

Minu teada läks Vilniuses sama õnnetult. Rahaga läks kehvasti. Tundub, et teatud arengutasemega riikides ei saagi nagu teisiti. Nagu Venemaal, räägitakse, kui tahetakse midagi renoveerida – kõigepealt peavad ülemused taskud raha täis saama, remont käib aga selle raha eest, mis jääb üle. Ja kõik jääbki pooleli.

Millisena Eesti eemalt paistab?

Minu meelest ei paista üldse. Ja seda on jube kahju öelda. Eurooplastele paistab tegelikult üldse väga vähe, sest nad pole uudishimulikud. Nad on uudishimulikud siis, kui oled lähedal.

Ausalt öeldes on põhjuseks, nagu ma seda nimetan, meedia ja informatsiooni okupatsioon. Meediatulv on inimesed ära okupeerinud. Mitte et meediat on palju ja see segab, vaid me oleme kõik selle mõju all. Nagu Nõukogude ajal öeldi – ükskõik, kas teile see võim meeldib või mitte, aga oleme kõik sellest läbi imbunud. Nüüd on meedia mõjuga sama moodi ja nii ongi raske millestki huvituda ja vaba olla.

Inimesed, kes tahavad olla vabad, tavaliselt isoleerivad ennast. Mina üritan leida keskteed, harmooniat ja kompromissi – elan küll väga tugevalt maailmas, aga ma ei ole sellest mõjutatud. Ma ise loon maailma. Saate aru, ma ei lase kellelgi teisel maailma enda jaoks luua. Ja mida rohkem ma loon, seda suuremaks maailm läheb.

Millest adusite, et olete maailmakodanik?

Ma sündisin selle tundega. Mina ei tea, miks. Ma pole kunagi tundnud, et olen mingi väikese riigi kodanik või kuulun väiksesse rahvakildu. See on olnud kõikehaarav arusaam maailmast. Väga noorena, nii kaugele kui mu mälu mäletab, olen kogu aeg huvitunud hästi laiast haardest, ja mitte oma rahvuse kaudu.

Minu rahvus on ju ka küsitav. Meie suguvõsa on kirju. Aga teisalt: palju meid, «puhtaid» eestlasi, üldse on? See on suur küsimus. Kõik teavad Saaremaa tõmmusid inimesi, ja see ongi tervistav, kui toimuvad geneetilised segunemised. Geenid hakkavad üksteist täiendama.

Kuidas suhtute globaliseerumisse?

Ääretult positiivselt. Ma ei ole seda kunagi varem öelnud, aga... Minu meelest ei peaks olema ei riike ega rahvusi. Võiks olla vaid inimühiskond. Inimühiskond, mis koosneb isiksustest. Et riikide vahel on piirid ja rahvaid üksteisele vastandatakse, see on mulle täiesti vastuvõetamatu.

Tuleval aastal saab Hortus Musicus 40-aastaseks. Kui te selle tudengina lõite, kas tajusite siis kohe, et see on teekond kogu eluks?

Absoluutselt. Ma ei hakanud seda tegema – nagu tänapäeval – projektina. Isegi ansambleid nimetatakse ju nüüd projektideks! Sest projekte, eeskätt nende rahastamist, on lihtsam läbi viia. Mina seevastu pole kunagi mingile projektile mõelnud.

Olen pidevalt olnud teel, kogu aeg nähtav ja liikuv. Ja mis on pisut kummaline: ma ei näe selles liikumises üldse lõppu! See liikumine läheb kogu aeg suuremaks, võimsamaks, energia läheb kogu aeg suuremaks. Mis sest et räägitakse, et Hortus Musicusel on niigi tugev energia sees. Aga see kogu aeg suureneb!

Ja siin tekibki vastuolu – põhimõtteliselt peaks olema ju teistmoodi.

Et teoreetiliselt võinuks nii kaua tegutsenud kollektiiv juba ammu pillid nurka visata?

Jah. Aga sellisest vitaalsusest, loomingulisusest ja jõust, mida Hortus praegu oma kontsertidega annab, on publik lausa šokeeritud! Nad tantsivad, nad röögivad, nad taovad käsi kokku! Pärast Mehhikot läksime kohe Venemaale Jaroslavli rahvusvahelisele festivalile – sama asi! Viie minutiga oli publik käes.

See on mõtlemise, mitte harjutamise küsimus. Mõtlemise ja energia suunamise küsimus, ka muusikutel omavahel. Isegi kui tekivad hallid juuksed ja tekib paljas pea, ega siis loominguline energia vähene.

Toimub füsioloogiline muutus, aga mitte loominguline. See, vastupidi, suureneb. Tahaksin, et kunagi, enne kui siit maailmast lahkun, keegi mulle selle ära seletaks. Et kuidas see niipidi on. Sest ma tunnetan kaht täiesti vastukäivat protsessi: loomulikku vananemist, sest ega keegi nooremaks lähe, ja vaimu noorenemist.

Seega ei oska te nooruslikkuse retsepti öelda?

Retsepti öelda ei oska, aga võin öelda, et see näitab: füüsis ja vaim on täiesti kaks eri asja. Need ei ole üks. Aga sellest saab siis aru, kui näed, et mõlemad toimivad. Kui sul pole füüsist, millega toimida, siis lihtsalt varised kokku. Aga kui sa ei taju oma vaimu, siis ei saa sa sellest rääkidagi. Saad rääkida vaid füüsisest.

Mitmete Hortuse liikmetega olete koos algusest peale. Kas ära ei tüüta?

Noh, eks meil ole mänginud ja laulnud ka teisi inimesi, mõningane muundumine on toimunud, aga meie sees olev spirituaalsus pole muutunud. Need, kes selles üksuses sees on, saavad oma elule põhjenduse ja mõtte. See ei ole töö. Töö tüütab, aga looming ja vabal tahtel tegutsemine – see ei tüüta. See toidab. Nii olemegi üksteisele energiaallikaks.

Kuid nad peavad aktsepteerima teid kui juhti?

Juht on kõige vajalikum asi üldse. Aga juhtidel on vahe – kas ta on käskiv ja despootlik või asjad lihtsalt toimivad õigesti, nii nagu peab. Igatahes ei kehti meil arusaam juhist kui direktorist, kes on natukene kauge, käskiv, suunav, karistav otsustaja. Sellega loomingulist kollektiivi paraku üleval ei hoia. Absoluutselt. See viib vaid kollektiivi lõpetamise ja konfliktideni.

Arvatavasti pole te kunagi pidanud endale palka küsima, kauplema?

Igal juhul mitte siis, kui esinen mujal. Seal teatakse, seal hinnatakse.
Eesti on muidugi midagi muud. Kauplemisest pole nagunii eriti kasu, sest näed sellega seoses igal pool kurba pilku, sest kõik on alati hädas ja võimalused viletsad.

Halisemine käib kogu aeg.
Aga see on väärtustamise küsimus. Muusikainimesed tormavad ringi, mängivad mitmel pool, aga tegelikult on see enese raiskamine. Vaimu raiskamine nagunii. Ja ka füüsise raiskamine. Siin on aga põhjuseks see, et inimesed tahavad elada teatud nivool.

Tahan öelda, et ega tulemus palgast sõltu. See tähendab loominguline tulemus ja kvaliteet.

Kuidas on teil õnnestunud igas mõttes nõnda vaba olla?

Sest ma olen vaba inimesena sündinud. Ma olen sündinud absoluutselt vaba inimesena ja mind pole ei kooli ega töö ajal segatud, et minu vabadust vähendada. Vastupidi, see on kogu aeg suurenenud. Miski ei seisa kunagi paigal. Sa pead vabaduse, vaimu vabaduse, füüsise vabaduse nimel tööd tegema.

Kas teete sporti?

Ma ei tee üldse sporti, küll aga tegelen juba aastakümneid joogaga. Olen täiesti spordivastane inimene. Eriti aga spordireportaažide vaatamise vastane. Et istuda tugitoolis ja vaadata. Täiesti aktsepteerin võistluse õhkkonnas olemist, aga mitte istumist öösel tugitoolis õlleklaasi taga.

Minu meelest on sport alati suunatud saavutuste, võitjate ja kaotajate peale. Aga kunstimaailmas võitjaid ja kaotajaid olla ei saa. See on spordimaailma täielik vastand.

Olete ju konkurssidel osalenud...
Ainult kooli ajal. Konkurssi võib kasutada vaid hüppelauana. Ja konkureerimine peab inimest huvitama. Aga mind küll võistlusmoment ei huvita.

Sest mul pole, kellega võistelda – tean, et seda, mida teen, ei tee nagunii keegi teine. Saate aru, see on originaalne tegevus, ma ei saa end kellegi teisega võrrelda! Kui see oleks võimalik, siis oleksin keegi teine – isiksus saab aga olla ainult üks. Ning isiksust ei saa hinnata nii, et ta on nagu keegi teine või kellestki parem. Ta on kas aktsepteeritud, vastuvõetud või ei. Ja mitte võistlemise tulemusena. See on väga oluline asi.

Ja see ei tähenda enda ühiskonnast või maailmast väljarebimist – mina, vastupidi, leian, et isiksus peab elama selles maailmas. Maailm tuleb aga endale luua paradiisiks. Julgen öelda isegi, et seda, mida otsitakse – seda paradiisi –, ei pea otsima, see on siinsamas! Paradiis tuleb siin luua.
Jah, paljudele on elu pigem põrgu...

Nii ongi! Aga siis ta ongi põrgu. On nii põrgu kui paradiis, aga nad asuvad siin maailmas.
Ainult nõrkadele on lohutus see, et pärast surma midagi tuleb.

Nagunii tuleb midagi, aga midagi paremat ei pruugi tulla, kui sa praegu ei tee, ei tööta, ei hoolitse selle eest, et praegu oleks hea. Praegune hetk on kõige olulisem. Mitte minevik ega tulevik, sest hetk haarab endasse mõlemat.

Kogu aeg on meid kasvatatud, rääkides millegi tulemisest. Et mis tuleb viie aasta pärast. Mitte midagi paremat ei tule! See hea on siin. Või halb. Aga tuleb teha nii, et see oleks sulle hea. Mida rohkem inimesi nii mõtleb, seda harmoonilisem on ka ühiskond.

Tuleb iseennast üles leida, väljendada maailmale oma isiku kaudu, kes sa oled. Ühiskondlikud institutsioonid, julgeksin öelda, isegi koolid ja ülikoolid kisuvad inimese ürgset olemust tagasi, nad tahavad inimest vormida. Jah, me peame käima koolis ja elama ühiskonnas, aga me ei tohi ennast selle sees kaotada, meil peab olema oma arvamus.

Olete alati julgelt arvamust avaldanud – kultuuriinimeste seas olite üks väheseid, kes endist kultuuriministrit jõuliselt ERSO dirigendi küsimuses toetas.

Aga loomulikult! Keegi ei mõelnud ju tagajärgedele.
Muide, puudutasite väga huvitavat teemat. Nii sügisel Viini Musikvereinis kui ka nüüd Amsterdamis Concertgebouw’s, kus esinesime abonementkontsertide sarjas, olin mina seal Eesti orkestriga, Neeme Järvi aga, kes pidi tulema ERSO peadirigendiks, esines samas seerias oma Hollandi orkestriga. See on tema töö, loomulikult.

Mina olen rõõmus, et sain viia Euroopasse Eesti kultuuri eestlastega. Mitte niivõrd eesti muusikat, kuivõrd Eesti muusikuid, interpreete. Ja selleks ei pea olema peadirigent. Kunstilist kõrgtaset, loomingulisust ja inspiratsiooni ei saavuta Eestis ega mujal olmeliste hüvede nõudmise kaudu.

ERSO äsjaste uudiste (Neeme Järvi saab siiski ERSO peadirigendiks – toim) üle on mul aga eriti hea meel, sest nüüd räägitakse ennekõike jälle kontsertidest, kontserdiprogrammidest, enam ei sõnakestki nõudmistest – asjad kulgevad jälle loomulikku, positiivset rada.

Mis on teile praegu kõige olulisem?

Olulisim on seesama hetk, ja see peab olema täis armastust. Mõistmist, jõudu, alandlikkust ja rõõmu. Iga hetk peab seda kõike sisaldama. Viimastel kuudel on palju erakordseid hetki olnud – märtsis tegin Iisraelis tuuri sealse orkestriga, Moskvas dirigeerisin Mahleri 5. sümfooniat ja Straussi «Don Quijotet» ja «Surma ja Kirgastumist» Novaja Rossija orkestriga.

Tallinn Sinfoniettaga esinesime mitmes Šveitsi ja Austria linnas, Helsingi raadio orkestriga tegin Lisz­ti oratooriumi «Kristus». Ülestõusmispühade ajal kandis Soome Lauluselts sajandat korda ette Bachi «Matteuse passiooni» ja mind kutsuti seda dirigeerima. Seejärel esinesime Hortusega Mehhikos – sinna ei satu Eesti muusikud just sageli –, ja Jaroslavlis...

Praegu ajame juttu, kui lugu ilmub, on tehtud seitse eripalgelist kontserti Eestis ja olen ilmselt juba teel Hispaaniasse, edasi olen Mün-cheni raadio koori ja orkestri ees, siis Hollandi festivalidele, Kreekasse, Itaaliasse...

Kas sellist tunnet pole, et elu möödubki ratastel?

Need pole ju rattad. Ma tahan muusikas, kunstis ja elus lennata. Mind ei sega, kui istun masinas, mis mind kohale viib, ega kavatse kuhugi minna hobusega.

Kas maailm on aastatega teie jaoks muutunud suuremaks või väiksemaks?

Meeldivamaks on muutunud. Väga meeldivaks. Tõeliselt värviliseks, energiat andvaks palliks. Ma ei ole kellegagi konfliktis.

Kuidas teile vanaisaks saamine mõjus?

See kuulub inimese maapealse elu juurde – mitte kuidagi ei mõjunud. Ma ei olnud pärast seda teine inimene. See lihtsalt lisas rõõmu, et üks päike on sündinud maailma juurde, ja siis teine ja siis kolmaski päike. Nüüd on Mattiasel juba kolm poega! Minu rõõm on see, et sündijatel on rõõm siia maailma tulla.

Iseloomustage praegust aega.

Tajun üha rohkem, et käes on uue inimese sündimise ajastu. Hoopis kõrgemal tasemel inimese ajastu, kes ühendab kõrget intellekti ja vaimu. See uus inimene – homo novus – ei sünni vana kopeerimise tulemusel, vaid uue tekkides. Ta teeb endale sellise elu, mida ta tahab elada, ja on õnnelik. |a|

CV
Andres Mustonen

Sündinud 1. septembril 1953.
Lõpetanud Tallinna Riikliku Konservatooriumi Endel Lippuse viiuliklassis.
Asutas 1972. aastal varajase muusika ansambli
Hortus Musicus.
Rahvusvahelise barokkmuusikafestivali algataja ja juht.
Aastal 1986 anti talle Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus.
Pälvinud mitu preemiat, teiste hulgas kultuurkapitali aastapreemia (1995), Eesti Muusikanõukogu aastapreemia (2003) ning Valgetähe IV klassi ordeni (1998).
Mängib viiulit, vioolat, plokkflööti ja krummhorne.
Abielus tõlkija ja diplomaadi
Malle Talvet-Mustoneniga.
Poeg Mattias Mustonen on
samuti muusik.
Kolm lapselast.

Arvamus

Jüri Arrak
sõber

Iseloomustaksin Andrest sõnadega «ülienergiline», «loominguline», «vaimne».
Tutvusime umbes kümme aastat tagasi, kui ma Väravatornis, kus Hortus Musicus proove ja kontserte teeb, ühte nišši torupilli mängiva munga maalisin.

Vahel on nii, et võid inimesega tihti kohtuda, aga tegelikult ühendavat sidet pole. Meil Andresega on, ja see on vaimsus, ehkki tema tegeleb muusika, mina piltidega.

Kristluses toimub puhastumine risti kaudu. Risti horisontaalne puu on inimestevahelised suhted, vertikaalne puu aga inimese ja Looja vaheline suhe. Inimene, kes nende asjadega tegeleb, on risti kahe puu keskel ruudus. Ruudu sees me elamegi. Ja meie Andresega oleme selles ruudus üsna lähestikku.

No mõni inimene lihtsalt on sümpaatne!

Mattias Mustonen
poeg

Isa on suure südamega inimene. Talle lähevad lähikondlaste tegemised väga korda. Kuigi ta töö tõttu ei saa pidevalt nende lähedal olla, elab ta oma mõtetes ja mobiiltelefoni abil nende tegemistele pidevalt kaasa.

Oma lapselastele ei ole ta kindlasti traditsiooniline toasussides telekat vahtiv vanaisa, pigem ootamatu külaline, kes oma olemasolust ühiste lõunasöökidega või külastustega teada annab. Talle meeldib lapselaste maailmavaadet avardada ja algatada huvitavaid diskussioone religiooni, kunsti või muusika üle. Tühjast-tähjast lobisemine pole tema stiil.

Lapse- ja noorukieast mäletan, et isa ei olnud kunagi targutaja ega piiranud minu tegevusi. Mind kasvatades on ta arendanud pigem olulisi väärtusi kui tegelenud igapäevaste käskude ja keeldude jagamisega. Selline lähenemine õigustas end, sest suudan ise tegutseda piirideta, samas tean intuitiivselt, kuhu oma nina toppida ja millele mitte aega raisata.