Saksa kunstnik Christoph Schlingensief sai 2000. aastal kurikuulsaks, kui asetas Viini ooperiteatri kõrvale konteineri, milles hakkasid elama asüülitaotlejad. Kogu projekt oli tõsielusarja formaadis – inimesed said hääletada, milline välismaalane neile kõige vastumeelsem on, see aga eskorditi autosse ja sõidutati otsejoones Austriast välja.
Kunstnikku süüdistati ebaeetilisuses, eludega mängimises ja paljus muus, kuigi sisuliselt oli tegu reaalse elu teatraalse simulatsiooniga. Eelarvamusi on raske säilitada, kohtudes anonüümse ohuallika asemel lihast ja luust inimesega, kes, paraku, polegi endast nii erinev.
Lihtne info
Sarnane suunitlus on Kunstihoone näitusel «Sõnastamata lood». Kuigi Eestist ja mujalt Euroopast pärit kunstnikud tegelevad siin seksuaalvähemuste teemaga, sarnaneb sõnum Schlingensiefi omaga – enne õpi tundma, siis hakka arvamust avaldama. Kogu käsitletav koondub termini LGBTQI alla, mis lahtiseletatuna hõlmab peale lesbide ja geide ka bi-, trans- ja interseksuaalsust ning queer-postitsiooni.
Üks näituse eesmärk on peale kunstilise elamuse pakkumise teavitustöö, seetõttu on info vastuvõtt vaatajaile võimalikult lihtsaks tehtud – selge sõnumiga reklaamtekstid, arusaadava struktuuriga videod ja kergelt jälgitavad intervjuusalvestised ei eelda enamiku teoste puhul taustateadmisi, vaid nõuavad lihtsalt kannatust ja tähelepanu. Paljud autorid on ehk just selguse huvides loobunud ideede liigsest kodeerimisest ja valinud dokumentalistliku lähenemise.
Sarnasus, mitte erinevus
Hea dokfilmi oluline element on tugev peaosaline, ning neid näeb näitusel palju. Portreteeritav seltskond on mitmekesine – Indoneesia meesnaised (Terje Toomistu & Kiwa «Wariazone») kõrvuti soovahetust kahetsevate Rootsi seenioridega (Marcus Lindeeni «Kahetsejad») ning Eesti homofoobid (Minna Hindi & Liisi Eelmaa «Kuuldud jutt») jagavad saali sõna otseses mõttes raamidesse mitte mahtuva naiskunstnikuga (Mare Tralla «Ruumi kirjutatud»).
Kirju seltskonna taustal on kunstnikel siiski ilmne soov näidata erinevuste kaudu sarnasust – kõik portreteeritavad on eelkõige inimlikud.
Nad otsivad armastust, tunnustust, mõistmist, pettuvad vahel endas ja teistes ega paista üldjoontes millegi eripärasega silma. Pole ka põhjust, miks nad peaksid. Kasutades ühe dokumenteeritu sõnu: ei saa rääkida geikogukonnast, kuna peale ühe joone – seksuaalse eelistuse – ei ühenda neid inimesi miski. Nad on pelgalt sattunud elama kindlasse ajaperioodi kindlatesse oludesse.
Näituse üks alateema on seksuaalvähemuste elu sotsialismiajal, ning kes arvab, et sellist nähtust tollal polnud, saab Jaanus Samma audiokollektsiooni «Lood» kuulates uue pilguga vaadata Raua tänava sauna ja Vabaduse väljaku ümbrust. Seda täiendab Mariá Takácsi film «Varjatud aastad», kus Ungari lesbid räägivad oma sotsialismiaegsest isiklikust ja avalikust elust. Just need kaks teost on ühed huvitavamad, kuna võimaldavad põhjalikult uuritud perioodi täiesti teise nurga alt näha.
Üldiselt on see näitus suunatud võimalikult laiale publikule, kuid just see paneb selle skisofreenilisse seisu. Need, kelle silmi võiks näidatav avada, üldjuhul jalga galeriisse ei tõsta ning neile, kes seal käivad, on näitusel esitatavad tõed ilmselged ja korduvalt sõnastatud.
Üldinimlikul tasandil pakuvad «Sõnastamata lood» siiski piisavalt huvitavat kultuuriloolist materjali.
Näitus
«Sõnastamata lood»
Rahvusvahelise projekti kuraatorid: Anders Härm, Rebeka Põldsam,
Airi Triisberg
Tallinna Kunstihoones
26. juunini