Mitmekihiline ja keeruliselt lihtne

Vaid üks protsent Gallimardi kirjastusele postiga saadetavatest käsikirjadest jõuab raamatuni, 30-aastase Katrina Kalda «Eesti romaan» jõudis. Foto: Catherine Hélie © Editions Gallimard

Maineka Prantsuse kirjastuse Gallimard kõige hinnatumas, «Valges» sarjas ilmunud Katrina Kalda debüütromaan «Un roman estonien» on nüüd Anti Saare tõlkes kättesaadav ka eesti lugejatele. Ja kätte tasub see raamat kindlasti võtta.

«Eesti romaan» on omapärane – minajutustajaks ajalehes Tänapäev ilmuva järjejutu peategelane Teodor, kes sünnib sugugi mitte andeka, vaid pigem halva kujutlusvõimega kirjaniku August Petersoni peas.

Sünni põhjustajaks on aga ajalehe suuraktsionär Eerik, kes kino piletimüüjat Augustit kohates otsustab olla sel päeval omakasupüüdmatu ning korraldab viimasele töökoha ajalehes. Ainult et August ei tule reporteritööga ega ka millegi muuga toime.

Nii ei jäägi tal (peatoimetaja annab talle viimase võimaluse) muud üle kui hakata kirjanikuks ja kirjutada ajalehte järjejutt, mille sündmused leiaksid aset veidi enne Eesti iseseisvuse taastamist.
Ja üllatus-üllatus – skandaalidest ja krimiuudistest küllastunud lugejate seas osutub kangelaslikust Teodorist jutustav lugu, kus iga pisimgi sündmus muutus katastroofiks või ilmutuseks ning mis venis nädalast nädalasse kui vahukomm, populaarseks.

Seega sarnaneb Augusti järjejutt «Õnne 13ga», kus midagi ei juhtu, kuid rahvas armastab kodumaiseid kangelasi. Mittemidagijuhtumise, kulgemise pitserit kannab ka «Eesti romaan».

Augusti, Eeriku, viimase abikaasa Charlotte, Teodori ja Carlotta lugu jutustataksegi läbi Teodori silmade. Taustaks 90ndate Eesti. «Eesti romaani» nõrgimaks küljeks on liialt visandlikud karakterid. Aga nagu Kalda romaani peategelane leheküljel 53 ütleb: «Augustil oli õnne, ajastu toetas teda – lugejad ei hinnanud enam tegelaskujude tükeldamist.»

Kuigi romaani pealkiri osutab Eestile ja 190 leheküljel viidatakse Eesti lähiajaloo pöördelisematele sündmustele, pole Eesti selles romaanis sugugi peamine. Iseseisvumine, Nõukogude minevik annab Kaldale lihtsalt sobiva fooni, nagu ka Eestimaa erakordne kliima.

Minu teada pole Kalda kordagi väitnud, et «Eesti romaan» oleks dokumentaaljutustus, seega pole kokkulangevus ajaloolise tõega ja tõe vastu eksimine sugugi oluline, nii ei hakka ma hindama, kui õige või vale pildi Kalda Eestist maalib. Tegu on siiski ühe kirjaniku fantaasiaga. Kusjuures kirjaniku fantaasia ja reaalsuse vaheline suhe on Kalda romaanis isegi olulisem kui Eesti.

«Eesti romaan» sobitub suurepäraselt, samas jäädes omanäoliseks, viimasel kahel aastal eesti lugejateni jõudnud looja-loodu, lugeja-raamatu suhtega mängivate raamatute – nagu näiteks Zusaki «Raamatuvaras», Zafóni «Ingli mäng», Benneti «Tema majesteet lugeja» ja ka Llosa «Tädi Julia ja kirjamees» – nimekirja.

«Eesti romaani» peamisteks teemadeks on tõe ja vale suhe, ajalooga mängimine, tõlgendamine, aga ennekõike armastus (leheküljelt 67 võib leida isegi armastuse definitsiooni). Seega võib Kalda «Eesti romaanis» ja Sofi Oksaneni «Puhastuses» sarnasusi leida – on ju Kaldat Prantsusmaal nimetatud uueks Oksaneniks.

Kümme esimest eluaastat Eestis elanud 30-aastane Kalda on intervjuus Postimehele öelnud, et tunneb end kõige kodusemalt Nõmmel, aga peab end eelkõige prantsuse kirjanikuks. «Arvan tõesti, et põhiline on kirjaniku töö juures tema seos keelega. Keelel, milles kirjutame, on oma ajalugu,» põhjendas Kalda sügisel antud intervjuus.

«Prantsuse keel, näiteks, on eriti tugeva kirjandusliku traditsiooniga ja kirjanik, kes kirjutab prantsuse keeles, kirjutab mingil määral vanemate kirjanike jälgedes või nende vastu. Samas on mul Eestiga tugev emotsionaalne suhe, millele viitab juba see, et otse loomulikult soovin kirjutades rääkida just Eesti ajaloost, inimestest, linnadest, loodusest.»

Ja looduse kirjeldamises on Kalda meister, siin võib teda võrrelda Tõnu Õnnepaluga. No lugege ja hinnake ise: «Kell üheksa tõusis viimaks päike, mis oli enamiku ajast kollastes ja hallides toonides, vaevu eristuv ja ähmane, mõnikord aga oranž, särav ja vedel, meenutades praemuna, mille lõpuni küpsemata rebu ümbritseb läbipaistev elastne membraan, mis ähvardab iga hetk lõhkeda» (lk 25).

Või näiteks: «August oli lasknud alla sadada lumel, mis ei jätnud meile enam hingetõmbeaega, vedeles kleepja sileda koorikuna maas, rippus määrdunud vanikutena ümber puutüvede või tegi sõmera pinnaga pilvjate tompudena puuokstel tasakaaluharjutusi, sadades meile ette hoiatamata kaela, kui päike tombud sulama pani» (lk 51).

Või siis: «Maanteekraavides kasvas puhmastena sõnajalgu, mille autoliiklus oli muutnud tolmuseks pitsiks» (lk 95), «August ja Charlotte vahtisid pilvi. Nad näitasid teineteisele kanu, parte, draakoneid, viirastuslaevu ja losse. Taevas kulges aeglane liiklus, alatasa ummikuid täis» (lk 114) ja nii edasi ja edasi.

Katrina Kalda armastab kirjeldusi, lopsakalt raskeid kujundeid ning nendega ta ei koonerda. Tal on häid ja tabavaid leide – «maandusin sellesse linnapuljongisse» (lk 8), «öö ja päev on linad, mille vahele me poeme» (lk 48) ja «Jõgi oli kui tilgutite all – sedavõrd palju torusid jooksis sinna sisse» (lk 65) –, aga kohati muudab see lugemise raskeks.

Sest lisaks omavahel läbipõimunud ja tõukunud reaalsusele ja fiktsioonile tundub Katrina Kalda jumaldavat pikki lauseid. Näiteks lehekülgedel 78–79 laiutab 133 sõnast koosnev lause lausa 18 real.

Pikad laused ja rammusad kujundid pole vaid algaja eputamine, vaid pigem Kalda stiil. Stiil, mis ei pruugi kõigile sobida. Sest «Eesti romaan» ootab lugejalt sisse minekut, süvenemist. Ootab lugeja enda panust ja aega. Ja kui lugejal õnnestub tekstiga üks rütm leida, õigemini vältida väliseid segajaid, on tagatud ka elamus. 

HeadRead

Katrina Kalda on üks Tallinna kirjandusfestivali HeadRead külalistest. Lugejatel on võimalus Kaldaga kohtuda reedel, 27. mail kell 16 Kirjanike Majas (Harju 1) ja laupäeval, 28. mail kell 17 Rahva Raamatu kaupluses Viru keskuses.

Lisaks Kaldale esinevad 26. maist 29. maini toimuval festivalil Boriss Akunin, Philippe Claudel, Robert Service, Jason Goodwin, Nora Ikstena jt. Festivalist võtavad osa ka mitmed eesti kirjanikud, toimub Poetry Slam, luuleteenistus Niguliste kirikus ja kirjanduslikud kinoõhtud. Täpsem kava: www.headread.ee

Raamat

Katrina Kalda
«Eesti romaan»
Prantsuse keelest tõlkinud
Anti Saar
Varrak, 2011,
190 lk