12. aprillil esietenduv «Noad kanade sees» on ürg-instinktidel, religioonil ja ihal põhinev poeetiline lugu nimetust noorest naisest, kes selleks, et maailma kohta rohkem teada saada, hakkab end ümbritsevaid asju nimetama. Sest selge veega lomp ei ole ju enam lomp. Või mis on külm maapind kivi all? Hääl, mis tuleb naise suust, kui keegi teda ei kuule?
See on maailma loomine läbi selle kirjeldamise. Enda pimedusest välja raiumine. See on pea seksuaalne kirg sõnade järele. See on midagi arusaamatut, aga ikkagi vajalikku. See on lugu emantsipatsioonist ja maailmapildi avardumisest nii kaugele, kuni nähtavale tulevad valed. Ja siis sealt edasi, kuni surm tuleb ette.