Mihkel Raud lammutab rokkstaaride ümber keerlevaid müüte

Telesaatejuht Elis Aunaste (keskel) ja kirjandusprofessor Rein Veidemann (vasakul) autogrammijärjekorras.

FOTO: Priit Simson

Mihkel Raua «Musta pori näkku» tiraaž müüdi maha vähem kui nädalaga. Kas põhjuseks popp joomateema, pikantsed seigad, autori laialt tuntud isik või väärt sõnum, pole tähtis. Mõtleme, mida see raamat meile öelda tahab. Küsin seda ka autorilt endalt.


Palju õnne müügiedu puhul! Ega see vist ootamatuna ei tulnud, inimesed tahavad ju musta pori näkku saada. Eriti kui see tabab kellegi teise nägu...


Tuli ikka ootamatusena, vähemalt nii mastaapne edu. Me olime arvestanud esimese tiraažiga novembri keskpaigani vastu pidada, aga juba viis päeva pärast poodidesse jõudmist oli ta sisuliselt otsas. «Musta pori näkku» ei ole lugemishuviliste eestlaste demograafiat arvestades raamat, mida kirjastus või veel vähem mina oleksime julgenud tohututes kuhjades tiražeerida.


Erinevalt viimase paari aasta nn menukite sihtauditooriumist võiks minu raamatu vastu potentsiaalset huvi tunda ikkagi see seltskond, kelle raamatueelistusi on mõnevõrra keerulisem prognoosida. Muidugi on mul jube hea meel, et mu beebil on nii hästi läinud, aga oodata ma seda siiski ei julgenud.


Kust pealkiri?


Kuigi raamatu pealkiri (mis on muide laenatud ühest minu isa kirjutatud laulust) võib ju mõnes lugejas poriloopimise ja -saamise ootusi tekitada, oli mul raamatut kirjutades siiski oluliselt teistsugune agenda.


See must pori lendab peamiselt loo minategelase suunas ja väga banaalselt üldistada püüdes võiks ehk väita, et see laulusalmist näpsatud fraas on tegelikult kõik need probleemid, millega äkilisest edust tiivustunud ja seetõttu end jumalaks pidav noor inimene suure äratundmiseni jõudes kokku puutub. Selles mõttes on «Musta pori näkku» üsna universaalne ja tegelikult pole suurt vahet, kas seda lugu jutustab kitarrist, investeerimispankur või keegi kolmas.


«Kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa,» laulis mu isa alati, kui oli paar klaasi konjakit teinud. Lapsena sööbis see mulle ajukäärude vahele ja tema laulu tegelikust mõttest sain aru alles aastaid hiljem.


Lõbusaid, isegi liiga lõbusaid, otsast traagilisi joomastseene kirjeldav raamat on alkovastane. Aiman õigesti?


Raamat ei ole millegi vastane. Temas puudub – ma vähemalt loodan – näpuga vibutav moraal, mingi suur alkoholivastane sõnum, mida propagandistlikult koolis lastele tsiteerida. Muidugi ei heroiseeri ma viina, mida rokkmuusikud oma tekkehetkest jõgede viisi on kuritarvitanud. Aga ma olen kaugel arvamast, et tema mõju on ühiskondlikus mõttes kuidagi hukatuslikum kui neokonservatiivne rahvuspoliitika või ressursisõdade õõvastav doktriin.


Viina on turvaline demoniseerida ja tema kraesse kõiki maailma hädasid veeretada. Minu meelest on hoopis olulisem ja huvitavam too inimlik mehhanism, mis ükskõik kelle viinaklaasi võib uputada. Ses mõttes maandus mu raamat täiesti planeerimatult üsna sobivasse (kui nii küüniliselt tohib öelda) hetke.


Kui minu raamatust üldse millegi lammutamist otsida, siis on see rokkstaari müüt. Alkoholi padutarbimine on osa rokkmütoloogiast ning soov ennast selle sees välja kanda on tegelikult põhiline jõud, mis «Musta pori näkku» tegelased üksteise järel põrgutulle tõukab.


Palusid esitlusel vabandust kõigilt, kellele selle raamatuga haiget tegid. Kas kõhklesid ka, kas ikka kirjutada seda, kas anda välja?


Kõhklesin ikka. Aga mitte väga kaua. Rokkstaar ei saa kahekümne aasta taguseid marulisi sündmusi uuesti üle lugedes klassikalises mõttes haiget saada. Ajad olid sellised, amet oli selline, auditooriumi ootused olid sellised.


Rokkstaar on karm vend, tema elu koosnebki brutaalsetest rituaalidest, ja pigem muudavad need ta surematuks, kui panevad piinlikkusest punastama või solvumisest nutma.


Kuidas sa üldse mäletad nii hästi igasugu intsidente, kui ise oled tunnistanud, et olid vahel isegi laval mäluaugus?


Mida rängem kogemus, seda paremini ta meelde jääb. Mäluaugus toimunud sündmused ei pruugi ju meeles olla, aga alati leidus mõni sõber, kes järgmisel hommikul sulle kõik detailselt meelde tuletas. Et sul veel sitem hakkaks, kui sul juba oli.


Raamat annab pildi Eesti alternatiivrokielust kaheksakümnendatel. Kas rohi oli siis rohelisem, viin maitsvam, bändid paremad ja tegelased värvikamad kui praeguses vara allakäinud heaoluühiskonnas?


Kummaline küll, aga see ei olnudki alternatiivroki elu. Singer Vinger oli nii meinstriim kui meinstriim tollal andis olla. Rohi oli rohelisem muidugi, mis sest, et kogu toonane elu oli nagu üks painav mustvalge film.


Bändid olid kaheksakümnendatel paremad kui üheksakümnendatel, aga kehvemad kui praegu. Eesti rokielu elab uues hingamises ja seda on jube rõõmus vaadata.


Su raamat on üks esimesi Eesti oma rokimütoloogias. Kas ütlesid omalt poolt kõik ära või on tulemas lisa?


Enda kohta ütlesin kõik. Omamoodi nukkergi, et kolmkümmend aastat muusikuelu on paarisaja leheküljega kokku võetavad. Mulle meeldis raamatut kirjutada. Ehk kirjutan kunagi veel. Millest või kellest, seda on praegu veel keeruline öelda.

Raamat


Mihkel Raud

«Musta pori  näkku»

Tammer­raamat, 2008, 280 lk

Katkeid raamatust

Minu esimene suguühe oli tupeväline ja orgasmivaba. Sellest hoolimata ründas tuhandepealine kubemetäide armee nädal hiljem mu alakeha ning ema oli sunnitud apteegist elavhõbedasalvi tooma, millega ma oma kella ja kotid paariks ööpäevaks sisse määrisin. Ilmselt fännas Maarika minu kõrval veel kedagi. Ma olin Maarika peale nii püha viha täis, et ei rääkinud temaga enam isegi telefonis.
«Mihkel,» nuuksus õnnetu groupie teiselpool kõnetraati. «Ütle, kas Ozzy on sinu meelest saatana või jumala fänn?» lk 185

Elu oli meid õpetanud, et Singer Vingeri kontserdile jõudes on inimesed reeglina pildid taskusse jõudnud panna ning nende ette kaine peaga ronimine tundus tõelise raiskamisena. Võimalik, et see oli lihtsalt alkohoolikute haletsusväärne katse tongis peaga esinemistele õigustust leida, kuid kaine pealtvaataja oli meie mängudel tõesti anomaalia (kui mõned üksikud kogupereüritused, kuhu Singer Vinger kogemata mängima kutsuti, välja arvata). Vähemalt paar pauku oli teinud iga kontserdikülastaja ja sellest piisab, et keskmise inimese kuulmisretseptorid välja lülitada.
Tegelikult oleks võinud Hardi lihtsalt laval peeretada ja ülejäänud bänd stepptantsu lüüa. lk 154–155

«Saage tuttavaks – Lauri Vahtre,» püüdis Eerik-Niiles Kross üle


jaurava meestekarja ning pisikesi grammofonikõlareid purustava valjusega röökiva Led Zeppelini plaadi end kuuldavaks teha. Lauri viipas tagasihoidlikult käega, libistas oma ainsa lausejupi vaevukuuldavalt üle huulte ning vajus aastate jooksul kogu Eesti kultuurieliiti võõrustanud nurgadiivanisse. Järgmised kaks tundi rüüpas ta sõnatult ühtainsat õlut ja klammerdus vesiste silmadega seinal rippuva Olev Soansi kultuuriloolise Eesti kaardi külge. Ta vaatas seda kui kohe mulda sängitatavat poolemeetrist kirstu, mille põhjas traagilises autoõnnetuses hukkunud kaheaastane poiss viksilt sirgu triigitud tibatillukeses ülikonnas elutult lebab. Tal oli selle neetud Eesti kaardiga mingi värk. lk 246–247

Edukad elulooraamatud


•    Margit Kilumets, «Ita Ever. Elu suuruses», 2006, tiraaž 33 000
•    Hille Karm, «Helgi Sallo. Helgib ja heliseb», 2007, tiraaž 21 000
•    Meelis Kapstas, «Reet Linna. Paljugi võiks öelda veel...», 2008, tiraaž 14 000
•    Maire Aunaste, «Viis aastat peidus», 2008, tiraaž 12 000
•    Elis Aunaste, «Katrin Karisma: minu ilus elu», 2008, tiraaž 11 500
•    Käbi Laretei, «Kuhu kadus kõik see armastus?», 2008, tiraaž 6000
•    Mari Tarand, «Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga», 2008, tiraaž 3700
•    Mihkel Raud, «Musta pori näkku», 2008, tiraaž 1500, juurde tellitud 3000
   Tiraažid antud eilse seisuga

Küsimus

Kas mäletate kaheksakümnendaid sama moodi nagu Mihkel Raud?

Hendrik Sal-Saller
muusik

Üldjoontes olid asjad kindlasti nii. Mulle ei ole hetkekski tundunud, et Mihkel on kirjutanud asju kuidagi nii, nagu nad ei olnud. Nagu ta isegi ütles, ei pruugi dialoogid sõna-sõnalt samad olla, kuid laias laastus on kõik õige. Muidugi ei tea ma kõike ise ka täpselt, ma ei olnud kogu aeg Mihkli kõrval, aga sündmused, millest mina olen osa võtnud, on autentsed.


Samas ei maksa seda raamatut üks ühele võtta. Nagu see, et kui sa kirjutad mingi loo, siis sinu kui selle looja ja lugeja või kuulaja arusaamad konkreetsest kunstiteosest võivad erineda. Sama kehtib Mihkli raamatu kohta, see pole nii ühene.

Tarmo Kruusimägi ehk Kojamees
muusik ja poliitik

Kui inimene tahab märgi maha jätta, siis mina ei saa kätt vahele panna. Kui ta on kirjeldanud neid asju – nii nagu ta ise on viidanud, et tema neid asju niipidi mäletab –, siis mul tuleb olukorraga leppida. Mis eesmärgil see kirjutatud on, mis sõnumit ta tahtis anda, kas kõik asjad on seal vajalikud – olen ses suhtes kõrvaltvaataja.


Pea lõpuni oli lugemine lõbus, lõpus oli aga suht võikalt kirjeldatud üksikuid stseene, mida me tõesti erinevalt mäletame. Aga kokkuvõttes on raamat oluline, annab mõista, mis olukorrast ja kust oleme tulnud. Minu jaoks on kõige tähtsam varjatud sõnum – alkoholism on suur ja tugev haigus.

Tagasi üles