Rein Pakk püüab hirmudest üle saada

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Loovuse võti: Rein Pakk: «Arvan, et olen enda peas saanud lahti mõned programmid, mida mõned teised ei ole saanud.»

FOTO: Sille Annuk

Kuidas saab olla korraga näitleja ja lavastaja, kirjamees ja ettevõtja, karikaturist ja reklaamilooja? Saab olla ainult siis, kui su aju töötab pisut teisiti kui teistel – suudab luua ootamatuid seoseid.

Looja pelgupaik: Rein Pakk oma Supilinna kodus söögitoas.

FOTO: Sille Annuk

Nõiutud linnas: Rein Pakul on sageli tunne, et kui ta hommikul koduuksest välja tuleb, siis lööb ta pea vastu midagi pehmet ja imelikku ning seejärel sukeldub selle sisse.

FOTO: Sille Annuk

Rein Pakk otsib naist, sai sensatsioonimaias ajakirjandus kaks kuud tagasi hõisata. Jutt oli täiesti õige. Just niisugune pealkiri on Tartu Uues Teatris Urmas Vadi romantilisel komöödial, kus mitmekülgsete loomevõimetega Rein Pakk, kes kolme päeva pärast saab 43, mängib nimiosa.

Sügisest astub Pakk, kes on asutanud restorane ja klubisid, töötanud reklaamis ja turunduses, mänginud laval ja ekraanil, oma eluteel järjekordse suure sammu. Temast saab Vanemuise koosseisuline näitleja ja lavastaja.

Püüdsin koolivennalt Miina Härma gümnaasiumist teada saada, kust küll tulevad tema lennukad ideed. Ta saabus kohtumisele nõupidamiselt Lõunakeskuses, kus oli osalenud kahe reklaamikampaania planeerimisel.

Kas reklaamitöö on oominguliselt ikka veel põnev või teed seda seepärast, et teenid hea kopika?
Kui ma teeks seda tööd ainult seepärast, et see toob hea kopika – mida ta loomulikult toob –, teeksin seda tööd tõenäoliselt rohkem. Olen teinud reklaame paljudele ettevõtetele, aga peaaegu kõik peale Lõunakeskuse maha jätnud. Reklaamitöö on üsna väsitav.

Miks?

Kui sa reklaami teed, pead loova energia ära kulutama, aga häda on selles, et energia, mida kulutad, ei taastu reklaami tehes. Kui näitlejana mängid, annad endast ka väga palju, aga sa saad energia saalist tagasi, sest sul on publik.

Reklaamis vahendad sa turundusjuhi või ettevõtte sõnumit – ja energiat tagasi ei saa. Seetõttu ongi reklaamitöö üsna hästi tasustatud. Inimesed, kes reklaami teevad, teenivad küll hästi, aga nad kulutavad kogu raha taastumise peale: kes ostab ilusaid asju, kes napsitab, kes käib hästi söömas, kes reisimas. Kui reklaamitöö suures mahus järele jätsin, olin omadega nullis või isegi väikeses miinuses. Taskud olid suhteliselt tühjad, aga loominguline energia oli alla nulli.

Nüüd kirjutad tükki Jan Uuspõllule. Kui palju see energiat võtab?

See on hästi mõnus töö, naudin seda. Kui võtsin ülesande, et kirjutan Uuspõllule ühemehetüki, stand-up comedy, siis ütlesin endale, et Rein, et tee seda tööd esiteks süüdimatult ja teiseks stressivabalt.

Süüdimatusega on õnnestunud päris hästi. Panen peaaegu kõik lollused, mis pähe tulevad, paberile kirja. Aga stressivabadus nii kerge pole: teisele inimesele ei ole sugugi lihtne monoloogi kirjutada. Sa pead temasse sisse elama ja see loob pingeid.

Uuspõld räägib tükis väga avameelselt sellest, mis temaga on Eesti meedias juhtunud, ja sellest, mis on vahet päris Jan Uuspõllul ja sellel Jan Uuspõllul, kellest loeme lehest.

Kuidas saab keegi teine kirjutada Uuspõllule tükki Uuspõllu enda elust?

Räägin temaga ja selle põhjal loon talle teksti. Pean Janiga palju suhtlema, katsetama ja proovima, kas üks või teine nali töötab või mitte. Teeme kirjutamise käigus kogu aeg proove.

Kirjutamine tundub igav töö. Kas suudad seda värvikalt kirjeldada?

Vanasti olid vinüülplaadid, mille peal jooksis vagu ja selle vao sisse oli kirjutatud muusika. Kui pean midagi kirjutama, siis see miski pole mul peas mitte täitsa valmis, aga ta on kuskil minu sees olemas, ja alguses, kui püüan kirjutada, ei saa ma sellele asjale enda sees pihta.

See on sama, kui püüaksid purjus peaga vinüülplaadimängijat käima panna. Ta teeb sul zzz-zzz-zzz, aga sa ei saa peenikest nõela korralikult vakku. Aga kui ühel hetkel saad nõela õigesse kohta, siis hakkab kõik jooksma ja tuleb nagu iseenesest.

Kust see, mida nõelaga endas otsid, sinu sisse saab?

Selleks et ise midagi rääkida või kirjutada, pead olema ümbritseva maailma suhtes tähelepanelik, lugema raamatuid, vaatama filme, kuulama muusikat, käima lahtiste silmadega ringi, suhtlema inimestega. Pead asju mõistma, leidma ja looma seoseid.

Mulle tundub, et see hetk, kui oled valmis midagi looma, tuleb siis, kui su peas tekib nii palju seoseid, et nendest seostest tekib mingi muster, ja kui sa seda mustrit enda sees vaatad, siis näed, et joonistub välja mingi pilt või üldistus.

Kas sulle tundub, et su aju on võrreldes teiste omadega eriline?

Just nimelt nii mulle ei tundu. Aga ta töötab, jah, võib-olla natuke teistmoodi. Usun, et kõigil inimestel, nagu arvutitelgi, on peas samad programmid, ainult et enamikul on suurem osa programme kokku pakitud. Arvan, et olen enda peas saanud lahti mõned programmid, mida mõned teised ei ole saanud.

Kuidas neid lahti saada? Kõik tahaks ju, et mõte lendaks ja ideid tekiks.

Minu arust on väga tähtis, et kui räägid teise inimesega, siis, kurat võtaks, kuula teda, püüa temast aru saada. Oskus kuulata on hirmus tähtis. Aga see võib ka hulluks ajada, ei maksa liiale minna (naerab).

Jah, ära aja mind oma jutuga hulluks. Räägime maisemal teemal: oled pärit Tartust, siis tegutsesid pikka aega Tallinnas, ent tulid Tartusse tagasi. Kas sulle ei tundu, et Tartus on mingi kala sees? Asjad siin täiel rinnal ei ela ja kõrges kaares ei lenda.

Tartu on natuke nõiutud linn. Kui tulen hommikul koduuksest välja, siis tunnen, et löön kohe oma pea vastu midagi pehmet ja imelikku ja siis sukeldun selle sisse. Ei taha nii öelda, aga see on nagu mingi imelik tatt. Või ütleme kaunimalt: siin ripub nagu mingi eeter, mis sisendab inimestele unistamist ja pigem väljamõeldud kui tegelike väärtuste hindamist.

Kunsti, teaduse ja haridusega seotud inimesed Tartus on vähem ettevõtlikud kui Tallinnas. On kirjanikke, kes eluaeg unistavad oma luulekogust, käivad ja räägivad sellest Vana Tallinna pitsi taga  sõpradele, aga ei kirjuta seda kunagi valmis.

Ja on kirjanikke, kes ütlevad iseendale, et nii, kurat, sügisel on hea aeg luulekoguga turule tulla, praegu on kevad, ma võtan ennast kokku, kirjutan suvega luulekogu valmis. Seda mõtlen ettevõtlikkuse all.

Tartus on loovatel inimestel letargiline pidur peal. Kuigi mulle tundub, et see on aja jooksul muutunud. Võtame näiteks Tartu Uue Teatri, kus luuakse väga vingeid asju ja mis ettevõtmisena on sündinud just nimelt puhtast ettevõtlikkusest, Ivar Põllu pealehakkamisest.

Oled viis aastat tegelenud näitlemisega, aga lavakooli jätsid juba alguses katki. Miks?

Esiteks olin noor ja loll. Sain kohe pärast keskkooli sinna sisse, võib-olla liiga kergelt, ja see mind vist ei distsiplineerinud. Olin kooli ajal üsna halb õpilane – arvan, et Miina Härma kooli ajaloos halbuse edetabeli, ei, ikka tagatabeli alumises tipus. Eks ma jätkasin seda joont ka lavakas.

Ega ma seal hoolikalt käinud. Üks oluline põhjus oli ka see, et siis tuli pärast esimest kursust minna Nõukogude armeesse. Kartsin seda väga, see oli mulle peaaegu võrdne surmaga, kui sinna peab minema.

Nagu näha, tulid Vene armee vasktorudest eluga läbi.
Olin kaks aastat Moskvast mõnisada kilomeetrit lõuna pool tööpataljoni-nimelises ettevõtmises. See oli ilus suur esindusväeosa. Oli hullemaid kohti. Aga Nõukogude armee kogu oma karmuses ja tõsiduses mõjus mulle hästi: äratas mind ellu, pani mind käima.

Miks sa filme ei tee, kuigi oled õppinud filmirežissöör?

Sellepärast et filmitegemine on kallis ja pikk protsess ja kalliduse tõttu on ka stress suurem. Väga raske on käia aastaid, üks ja sama lugu portfellis, ja unistada selle täideviimisest – see on peaaegu nagu tartlased, kes käivad oma mõttega ringi. Selle ajaga, millega jõuad ühe filmi valmis teha, jõuad teha kümmekond teatrirolli või lavastust.

Oma esimesed nähtavad märgid panid elus maha hoopis reklaaminduses. Nüüd seda ala õpitakse, aga sina tulid pauhti! ja tegid. Kuidas nii?

See oli varafeodaalse kapitalismi aeg, kui tuldigi pauhti! kõrvalt, midagi ei õpitud. See oli ideede ja teha tahtmise aeg. Reklaamis oli tollal palju rohkem vabadust ja loovust, sest kõik oli välja kujunemata.

Nüüd õpitakse reklaami ja turundust, aga see on kohutav, kui palju tuleb kõrgharidusega turundusspetsialiste, kes on nii hirmsa klaasistunud pilguga, kes teavad nii täpselt, kuidas kõik peab toimima.

Seda ei saa öelda kõigi kohta, aga selge on see, et inimeste kui tarbijate käitlemine ja haldamine on lihvitud supertäiuseni, ja ilmselt seepärast peavad ka spetsialistid, kes tegelevad meie kui tarbijatega, olema klaasistunud pilguga küünikud. Neile on kõik nagu «Matrixi» filmis, kus jooksevad rohelised numbrid.

Tollal, 1997. aastal, tehti hoogsaid ja jõulisi otsuseid, asju muudeti julgelt. Kui nüüd midagi muudetakse, tehakse seda samm-sammult, et tarbija harjumusi mitte väga loksutada. Aga tollal muudeti Ühispanga logo ja brändi pirraki! Ühel päeval oli ta stagnaajast sõnnikuse kirsaga välja astunud talumehe pank, järgmisel päeval oli ta juba Banco Unione, trullallaa!

Siis saigi välja mõeldud pseudoitaalialik reklaamklipp, kus olid laused «Tempo magnifico!» ja muu 1960.–1970. aastate stiilis lustakas itaaliapärane motorollerdus. See poiss, Massimo, kes reklaamis mängis, oli tegelikult pesumodell.

Olime talle välja mõelnud need laused, mis ta ütleb, ka Banco Unione. Ta ütles, et ega see itaalia keeles ikka ühispanka tähenda, vaid tähendab «koondatud laud». Küsisin, kuidas on «ühispank». Ta ütles, et «ühispank» on bancaria unita. Ma ütlesin, et see ei kõla üldse, jätame Banco Unione. Ta ütles, et temal ükskõik, ta on Sitsiiliast, ta võib ükskõik mida öelda, ja ütleski.

Panime talle hüüdnime Massimo Testosteroni, sest kui käisin temaga võttepäeva õhtul klubis Dekoltee, oli uskumatu, kuidas tema külge kleepusid õudselt ilusad tüdrukud, kes kunagi ei oleks minu poole vaadanudki. Ta skooris oma 30 tüdrukut – mitte et oleks jõudnud nendega tol ööl midagi peale hakata, aga tähelepanu ja võimalusi oli tal lademetes. Kuna olin Massimo Testosteroniga koos, sain ka tütarlastele natuke naeratada ja nendega paar sõna vahetada.

Teine reklaam, mis sinust klassikasse jäänud, on Koffi õlle oma. Kuidas see sündis?

Sattusin Koffi tööle kohe pärast filmikooli. Mu vanem vend Heiti töötas personalifirmas Fontes ja Koff otsis Eestis turundusjuhti, aga ei leidunud sobivat. Mu vend küsis, kas ma ei taha proovida. Ütlesin, et miks mitte.

Koff ei maksnud Fontesele sellise valesti kvalifitseeritud spetsialisti eest loomulikult midagi. Aga see oli aeg, kui ilma tegid inimesed, mitte spetsialistid. Ja mina sain proovida turundusjuhtimist.

See oli kihvt kogemus. Koffi president, äärmiselt elutark mees, ütles mulle, et hakkame nüüd sinu abil Eesti turgu vallutama, tule, ma õpetan sind. Ta pühendas mulle ühel nõupidamisel kolm tundi, mis oli temasuguselt mehelt lahkelt antud aeg.

Õppisin, et intuitsiooni tuleb usaldada: kui sul tuleb teha jõulisi ja kiireid otsuseid ja argumente napib – ja neid napib alati –, kas investeerida kümme miljonit vasakule või paremale, ja intuitsioon ütleb, et vasakule, siis seda peadki tegema, sest sa ei suuda iialgi surmtõsiselt kõiki argumente läbi kaaluda.

Koffi turundust juhtides sai tehtud agressiivseid kampaaniaid. Saku Originaal tuli välja kampaaniaga «Originaal on asendamatu». Meie vastasime kampaaniaga, et «Originaal on asendatud». Kui oled turuliider, siis pead olema soliidne. Aga kõigile reklaamitegijatele soovitaks kliendiks seda, kes on turul teine ja hingab liidrile kuklasse, sest tema saab endale lubada loominguliselt vabamaid lahendusi, nalja, agressiivsust.

Huvitav, et vanast ajast meenub mitu värvikat reklaaminäidet, aga uuest ajast on jäänud vähe põnevat pinnale. Miks?

Esiteks on Eesti ühiskond ja turg paika loksunud. Teiseks ei ole turundus ja reklaam üldse nii efektiivsed, kui nad ise ennast näidata püüavad. Nad müüvad ennast õudselt hästi: nad suudavad majandust veenda, et neid on väga vaja. Tegelikult on turundus sama efektiivne nagu poolpime purjus puusalt tulistav kauboi. Tegelikkus meie ümber ei ole eales nii ratsionaalselt seletatav, nagu turundus seda näha sooviks.

Mitme eduka ettevõtmise kõrval on sul ka kaks ebaõnnestumist. Siis, kui tegid Tallinnas Maiasmoka kohvikut ja Tartus klubi Kellele Ei Meeldiks Johnny Depp. Mida neist nurjumistest õppisid?
Nii nagu kunstis ja loomingus, peab ka äris tegema seda, millesse ise usud.

Sa ei saa teha sellist restorani, kus sa ise võib-olla ei käiks, aga arvad, et seal käiks 45–65-aastased ja vähemalt 20 kilo ülekaalulised soome tädid kolmestes gruppides seitsmekäigulisi lõunaid võtmas – sest ma tean neid ju nii täpselt, kalkuleerin ja teen neile menüü. No nad ei tulnud! Sellepärast, et ilmselt ei tekkinud õiget mõistvat suhet nendega.

Kellele Ei Meeldiks Johnny Depp oli tehtud Tallinna Von Krahli teatri baari ja väiksemat sorti klubi Vibe eeskujul. Aga see oli liiga kallite hindadega Tartu jaoks. Seal oli vist ka kultuuriline konflikt seoses nime ja poosiga, mis oli liiga tallinnalik ja mõjus tartlastele ülbelt. Tartlased ei lase ju ometi mingil tallinlasel endale öelda, mis on ilus ja glamuurne.

Arvestades, et koolis olid sa tagumise otsa poiss, kuid nüüd oled mitmes vallas hinnatud tegija, kas siit järeldub, et tulemused koolis ei mängi edasise suhtes suurt rolli ja selle, kes sa oled, pead ennekõike iseendast leidma?

Minu puhul on see vist tõesti nii. Kuigi ma ei saa öelda, et kool ei mänginud rolli, sest Miina Härma kool oli nõudlik. Kooli tase, samuti nimi ja ajalugu – need avaldavad su isiksuse arengule survet, sest tunned end kohustatuna pingutama mingi taseme nimel. Ja seltskond, kellega koos õpid, on samuti tähtis.

Aga haridus on praegugi samasugune nagu siis, kui mina õppisin – maakeeli öeldes liiga eluvõõras. Liiga spetsialiseerunud. Õpetatakse keerulisi valemeid, aga mitte seda, kuidas pere rahaasjadega toime tulla ja kuidas äriliselt edukas olla.

Pereõpetuses räägitakse, kuidas ennast suguhaiguste eest kaitsta, aga kuidas mõne toreda ilma suguhaiguseta inimesega perekonda luua ja kuidas seda perekonda hoida – sellest on võrratult vähem juttu. Hariduses võiks olla printsiip, et ükskõik mida õpetad, räägi sellest, kust see tuleb ja kuhu läheb ja mismoodi see seostub teiste maailma asjadega. Seoste loomine on minu arust hariduse alus.

Kuidas sa kõrvaldasid oma elulised puudujäägid, mis koolis tekkisid?

Tunnistan, et olen väga palju tegelenud sellega, et täiskasvanuna koolis jäänud lünki täita. Minu moraal noortele, kes koolis ei viitsi õppida, aga praegu seda intervjuud peaksid lugema: ärge minust eeskuju võtke, tasub ikka õppida küll. Pärast peab puudujäägid ikka kuidagi tasa tegema.

Kas panid poisid ka Miina Härma gümnaasiumi?

Ei. Ei tahtnud kuidagi minna sinna, sest mine tea, mis õpetajad ütlevad, kui mind koridoris lastega näevad: «Oh, Pakk, mida teie siit otsite, te olite nii halb õpilane, ärge jumala eest oma lapsi siia tooge!» See oli nali. Nad on alles teises ja kolmandas klassis.

Ma ei tahtnud neile esimese hooga eksamite ja katsete situatsiooni kaela tuua, seetõttu sai valitud esialgu lihtsam lahendus.

Oled sa, Rein, mõelnud, miks sa seda kõike teed, mida sa elus teed?

Jumal käsib, on hästi lihtne vastu. Ei, ma ei ole kristlane, igal juhul mitte paberitega. Arvan, et ma tegutsen, juhindudes mitte ainult oma tahtest, vaid ka impulssidest, mis tulevad minust väljastpoolt, on see siis kosmos või jumal või mis iganes. Tunnen, et olen nagu vahend: keegi või miski tahab minu kaudu midagi öelda.

Ja kuhu see kõik välja peaks viima?

See pole oluline. Teekond on oluline. Aga mulle tundub, et elu mõte on üle saada oma hirmudest.

Mis hirmu tekitab?

Ma kardan väga kõrgust (muigab). Tead, ei saa öelda, et minu hirmud on need ja need ja need. Neid on väga palju, nagu muutuvad; mõni pisendub, mõni suureneb, paljusid ma ei tea või ei tunnista, sest need on kuskil sügaval.

Arvan, et kõigil inimestel on palju hirme. Näiteks näitleja või lavastaja või kirjanikuna mõtled vahel, et, kurat, tahaks nii teha, aga nii ei või ju teha! Mida teised mõtlevad, mida nad minust arvavad? Ja kas see mul üldse välja tuleb? Mida kriitikud ütlevad?

Kas näitlejad on üldse nõus seda tegema?...
Kui küsid, kuhu välja peaks jõudma, siis sinna, et suudad sedalaadi kahtlused ja kartused, mitte ainult hirmud, endast eemale peletada ja ära teha selle, mida südames kõige rohkem tahad ja mida kõige õigemaks pead.

CV
Rein Pakk (42)



Tartu Uue Teatri näitleja («Rein Pakk otsib naist»)
Alates 1. septembrist 2011 saab Vanemuise koosseisuliseks näitlejaks ja lavastajaks

Sündinud 31. mail 1968 Tartus
Lõpetanud 1986 Miina Härma gümnaasiumi Tartus
Õppinud 1988–1987 Eesti
Muusikaakadeemia lavakunstikoolis näitlejaks
Õppinud 1991–1992 Eesti
Humanitaarinstituudis
Lõpetas 1996 Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video eriala mängufilmide režissöörina
Töötanud turundusjuhina, asutanud reklaamiagentuure (Sacco & Vanzetti koos Kaur Kenderiga), restorane ja klubisid (Elevant, Noku klubi)
Õpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoosakonnas
filmiajalugu ja -režiid
Mänginud mitmes filmis
(«Naerata ometi», «Sügisball»), teinud režissöörina lühifilme
Teinud ETVs saateid («Eesti
inimesed», «Pult», «Jüri Üdi
klubi»)
Lavastanud Vanemuises
«Kaose», koos Ain Mäeotsaga «Don Juani», osalenud lavastustes «Koidula veri», «Helisev muusika», «Ninasarvik Otto». Mänginud ka Von Krahli teatris («Faust»), Emajõe suveteatris jm
Avaldanud artikleid ja karikatuure Hommikulehes, Eesti Ekspressis, Diplomaatias
Naine Annika on õppinud kunsti ja sotsiaalpedagoogikat ja tegeleb samuti paljude asjadega, nagu tema meeski: turundus, sisekujundus, stsenograafia jne
Lapsed Kristina (19), Boris (11) ja Valter (9)

Arvamus

Ain Mäeots
lavastaja, sõber

On inimesi, kes satuvad kogu aeg sekeldustesse, olles ise väga värvikad tüübid. Aga Rein ei satu absoluutselt sekeldustesse, kuigi on samuti värvikas tüüp.
Ei ole ala, kus ta ei oleks tegutsenud, ja väga edukalt. Kui keegi kasutab sõna multimees, siis Rein on seda kõige paremas tähenduses.

Ta on usaldusväärsemaid inimesi, keda oma sõprade hulgas tean. Ja üks teravama huumorimeelega inimesi. Tema huumor on nii olemuslikult... pakulik. Inimesed, eriti mehed, teevad vahepeal roppu nalja. Ka Rein võib teha väga julget nalja, aga see ei lähe kunagi kuskilt otsast labaseks. Minu silmis on see inimese sisemise intelligentsi näitaja.

Tavaliselt, kui inimene on purskavalt loominguline, siis tema elu ja elukorralduse süsteemsus kannatavad selle pärast. Aga Reinu puhul on näha, et see ei pea üldse nii olema. Ta on väga tõsine, korralik pereinimene, väga süsteemne inimene, ja samal ajal pulbitseva loominguvõimega.
Minu arvates on ta paradoksimees.

Tagasi üles