Treff tähistab sünnipäeva enneolematu kavaga

Peterburi Riiklik Teatriakadeemia toob Tallinna lavastuse «Meie ja väljak», kus kasutatakse klounaadi, pantomiimi ja erinevaid nukuteatri mängustiile.

FOTO: Treff

Süntees, elujõud ja ootamatud kohtumised, seda kõike nii kunstilises, kultuuridevahelises kui ka lihtsalt elulises mõttes – nii iseloomustab täna algavat etenduskunstide festivali Treff selle kunstiline juht Vahur Keller.

Duda Paiva Company «Bastard».

FOTO: Treff

Vahur Keller

FOTO: Treff


244 lehekülje paksuses programmiraamatus pelgate, et kodanik K küsib, mis festival see Treff selline on, ja et ajakirjanikud ning osalejad rahul oleksid, vastate, et olete Treffi nimetanud «etenduskunstide festivaliks» ja selle põhiprogrammi «visuaalteatriks». Aga ikkagi, kellele on Treff suunatud ja millist teatrit sellel näeb?

Ega ma seda küsimust ju tegelikult pelgagi, ikka on hea meel, kui inimene oskab küsida. Asi on lihtsalt selles, et kõige parema vastuse sellele küsimusele saab, kui ise festivalile kohale tulla. 

Erinevalt levinumatest nišifestivalidest, mis on selgelt suunatud ühele või teisele sihtgrupile, on Treff nn suurfestival, mis tähendab, et meil on hulk erinevaid programme. 150 etenduse seast, mis festivalil antakse, leiab iga kultuurihuviline endale võimsaid elamusi, olgu ta laps, noor, keskealine või vana, tõsine «kunstigurmaan» või karnevalimelu ja -lusti nautleja.

Millistele põhimõtetele toetudes programmi koostasite?

Maailma visuaal- ja nukuteatriprogrammi ehk põhiprogrammi pääsemiseks peab lavastus selgelt olema mitte ainult hea, vaid vaimustav. Oleme valinud programmi lavastused, mis seovad põnevalt erinevaid kunstivorme: näiteks tantsu ja nukuteatrit või maalikunsti ja teatrit, videot, loodusnähtusi ja nukuteatrit jne. Need peavad olema otsingulised, ootamatud ja emotsionaalselt mõjuvad tööd, mis kõnelevad vaatajaga kogu lavapildi ja atmosfääri kaudu – füüsiliselt ja veenvalt.

Rahvusvahelises etenduskunstide tudengite programmis näitavad oma diplomilavastusi tunnustatud kõrgkoolid, kes on ise pakkunud meile näitamiseks oma hetke parimad tööd. Koolide lavastuste vahel ei ole me teadlikult valikuid teinud. See programm pakub ülevaadet praeguste lõpetajate tasemest, ideedest ja maailmanägemisest just sellisena, nagu see hetkel on. Ja ma võin teile kinnitada: see on põnev.

Lasteprogramm toimub Trefil sel aastal koostöös festivaliga «Teater kohvris», mille uhke programm sõidab meile kohale Viljandist. Pühapäeval annavad Laial tänaval lastele tasuta etendusi väiksemad nukutrupid Eestist, Leedust, Venemaalt ja Soomest. Lastele jagub muidugi etendusi ka teisteks päevadeks. Festivali ajal saab vanalinna akendel näha näitust «1000 nukku», mille on meisterdanud lapsed Eestimaa eri nurkadest.

Tänavaprogrammi koostamisel on olnud eesmärgiks tuua Laiale tänavale tõeline karnevalimelu. Kui oleme argipäeval harjunud Tallinna tänavaid tajuma pigem hallide «tööle-koju-tööle-koridoridena», siis tahame Trefiks vähemalt Laia tänava kvartali olemust kardinaal­selt muuta – sellest saab koht, kus mõnusalt olla, tunda ennast hästi, nautida etendusi, muusikat ja seda ilusat vanalinna arhitektuuri, mis meil on.

Tänavamelu tunnistavad sel aastal ka kaheksa nelja meetri kõrgust eesti kultuuritegelaste vahuskulptuuri, mis on juba omaette vaatamisväärsuseks.

Eelmisel aastal selline linnaruumi «totaalne muutumine» õnnestus, sel aastal tõotab veel uhkemalt minna. Isegi kui peaks vihma sabistama, siis tänavaetendused ära ei jää, vaid kolivad nukuteatri fuajeesse, Von Krahli baari ja festivaliklubi telki. Niipea kui vihmasabin möödas, tormame tänavale tagasi.

Keda te esinejatest eriti esile tooksite?

Selliste soovituste küsimine on muidugi alati konksuga ja ütleks justkui salamisi, et nimetamata jäänud programm on vähem väärtuslik. Väga põnevat programmi on meil kindlasti rohkem, kui siin vastata saan, aga loomulikult tasub silma peal hoida kogu maailma visuaal- ja nukuteatriprogrammil.

Need lavastused on hoolikalt valitud maailma parimatelt festivalidelt ja pakuvad kindlasti ka Eesti publikule tugevaid elamusi. Arvan, et paljudele võib olla ainukordseks võimaluseks näha nii võimsa ajalooga, meisterlikku, peent ja kaunist marionetikunsti, nagu seda esitab Hiina Quanzhou marionetiteater.

Companie Sans Soucis on põnev nii efektsetelt lavalistelt vahenditelt (näiteks sajab laval terve etenduse kestel vihma) kui ka teemalt: nimelt käsitlevad noored prantsuse kunstnikud oma lavastuses «Hamletmachine» just Ida-Euroopa ajalugu ja teevad seda väga vaimukalt ja täpselt.

Peterburi Suure Nukuteatri lavastuses näidatakse vapustavalt tabavas vormis ja emotsionaalselt puudutavalt inimese, inimlikkuse ja totalitaarse režiimi heitlusi. Selle lavastuse ­aususe ja mõjuvuse kiituseks kõneleb juba kas või see, et lavastajal on keelatud isegi mõnesse Venemaa linna siseneda, rääkimata lavastuse esitamisest.

Seda, kuidas tantsija, näitleja ja nukukunstnik Duda Paiva suudab vahtkummist nuku ellu äratada, peab igaüks oma silmaga nägema. Lisaks on ta muidugi ka veel vapustavalt teravmeelne ja särav näitleja ning lugude jutustaja.

Editta Braun Company esitatud lavastuses omandab inimese keha täiesti ootamatuid tähendusi. Trupp suudab laval luua kujundeid, mis kõnelevad otse vaataja alateadvusega.

Odin Teatreti ja Eugenio Barba nimed ei vaja kindlasti teatrihuvilistele pikemat tutvustust. Tegu on lavastajaga, kes on saanud legendiks juba oma eluajal. See teater, mida ta teeb, on väga füüsiline, tugev ja seesmiselt rikas.

Katalaani kunstnik Joan Baixas ühendab oma lavastuses «Rase maa» maalikunsti ja teatri. Oma isikupärase ja ainulaadse teatrivormi kaudu kannab ta publikuni sügavalt läbitunnetatud elutarkust ja ehtkatalaanlikku olemise rõõmu.

Spetsiaalselt kultuuripealinna aasta jaoks valmib tänavusel Trefil Joan Baixase käe all ka rahvusvaheline teatritudengite ühislavastus «Maailma kaart. Naerata». Performance’i käigus maalitakse Vabaduse väljakul kümneruutmeetrises mõõdus maal, mis etenduse lõpuks tõmmatakse üles kunstihoone fassaadile. Arvan, et see on kindlasti vaatamist väärt – milline saab meie maailma kaart verinoorte teatritegijate ja kogenud kunstniku ühistöö pilgu kaudu.

Nagu öeldud, on põnevat programmi veel ja rohkem. Vene multifilmide programmid suurtele nostalgitsemiseks ja lastele avastamiseks. Eesti teatri- ja tantsukoolid ning stuudiod pakuvad oma paremikku. Tänaval ja festivaliklubis esinevad Otsa ja Elleri kooli noored muusikud. Jne.

Kokkuvõttes soovitan teil lihtsalt kohale tulla, ringi kõndida ja sisse astuda ning ammutada endasse kogu seda festivalienergiat, mis viieks päevaks Laia tänava kvartalit täidab.   

Trefil on küljes noorte- ja lasteteatri pitser, kuid tänavust programmi lugedes peab nentima, et paljud lavastused on suunatud täiskasvanud teatripublikule.

Küllap juurdunud eelarvamuste kummutamine ongi keerukas ja pikaajaline protsess. Nukuteatrit on harjutud võtma kui lasteteatrit ja seega lüüakse ka kõigile meie ettevõtmistele juba eeldusena lasteteatri pitser. Nukuteater ei ole kindlasti ainult lasteteater, vaid mitme tuhande aastase ajalooga ja ülimalt põnevate tänapäevaste arengutega mitmekesine teatrivorm. Kui tulete Trefile, veendute selles kindlasti ise. See ei tähenda, et lapsed ilma teatrita jäävad – huvitavat teatrit jagub meil kõigile.

2007. aastal saatis Eesti Nuku- ja Noorsooteater Turu Kunstiakadeemiasse professionaalset nukuteatriharidust omandama seitse eesti noort, kellest kuus lõpetavad sel kevadel kooli, et uuest hooajast nuku- ja noorsooteatrisse tööle asuda. Trefil on rõõm tuua nende diplomilavastused ka Eesti publiku ette.

See on tõepoolest üks rõõmus teema. Olen nelja aasta kestel elanud kaasa nende igale sammule ja ootan nende tulekult nii meie nukuteatrile kui ka kogu Eesti teatripildile värskeid ja huvitavaid impulsse.

Nende diplomilavastused valmisid vaid napp kuu tagasi Turus ja on ka mulle endale veel nägemata. Noorte seniseid tegemisi ja arenguid tundes soovitan aga kindlasti seda seltskonda kaema tulla. 1. juunil, Trefi lõpetamisel, sõlmib nuku- ja noorsooteater selle kuuikuga pidulikult ka näitlejalepingu.

Kokku on festivalil üle 700 esineja 18 riigist, kes annavad viiel festivalipäeval 150 etendust. Miks nii palju?

Nagu ma juba mainisin, on Treff suurfestival, mis pakub mitmekesist vaatamist kõigis vanuses ja eri huvidega inimestele. Meie selge eesmärk on olnud tuua Tallinna intensiivselt kokku erinevad kultuurid, maailmanägemised ja generatsioonid, et moodustuks kunsti keeristorm, millest sünniksid uued ideed ja algused.

Üle 700 on ainuüksi esinejaid – paar päeva tagasi lugesime kokku kõik inimesed, kes festivali tegemisega seotud on, ja saime neid üle 1400. Kutsuge seda suurushullustuseks, kui soovite, aga loov energia, mis sellise tõeliselt suure kunstide peoga kumuleerub, toidab mitu Eestit ületalve. See on meie oma, täiesti keskkonnasõbralik «loominguline tuumajaam».

Just lõppes POTi festival, Põhuteater pakub igal nädalal mõnd huvitavat lavastust, lisaks tegutsevad ja mängivad oma repertuaari kõik meie armastatud teatrid. Kas kitsaks ei kipu minema? Kuidas on läinud Trefi piletimüük?

Kuigi ma ei ole ise saanud mahti viimaseid müügiandmeid veel täpsemalt kontrollida, ei tunne ma saalide täitumuse pärast suuremat muret. Eelnevatel Treffidel on olnud nii saalid kui tänavad vaatajatest pungil ja olen kindel, et samasugune või isegi suurem huvi saadab meid ka sel aastal. Kui me ei usuks Trefi vajalikkusesse, siis me seda ei teekski.

Piletid ei ole meil sugugi kallid ja tänavaprogramm on kõigile tasuta. Piletitulu ei ole meile kunagi eesmärgiks olnud ja tänu headele toetajatele saame pakkuda kõrgel tasemel kultuuri taskukohase hinnaga.

Isiklikult arvan, et Eestis on nii teatrit kui muud kultuuri veel liiga vähe. Kui külastan suvalisel ajahetkel Berliini, võin ma seal päeva jooksul valida sadade etenduste, kontsertide, näituste ja ka festivalide vahel, mis kõik on värsked ja põnevad. Me elame imeliselt mitmekesise loodusega maal, kus on mitu haruldaselt kaunist linna (Tallinna vanalinnast rääkimata). Asume logistiliselt ideaalsel kohal.

Ma ei näe ühtegi põhjust peale meie endi liigse tagasihoidlikkuse, mugavuse või tahtepuuduse, miks me ei võiks saada Põhjamaade kultuurimekaks, kuhu tullakse kultuuri nautima üle maailma.

Olete sel aastal laienenud ka Viljandisse. Miks? Miks etendus Eugenio Barba «Juudit» (eile – toim) vaid Viljandis?

Treff on ka enne teinud ja kavatseb tulevikuski teha põikeid mujale Eestisse. 2009. aastal toimus ühepäevane Hiiu Treff, järgmiseks aastaks peame juba plaane Ida-Virumaaga. Meile tulevad igal aastal festivalile sajad väliskülalised, keda oleks patt ainult Tallinna publikule näidata ja kellele oleks patt ilusat Eestimaad näitamata jätta.

Miks sel aastal just Viljandi? Vastus on väga lihtne. Viljandis asub kultuuriakadeemia, mis õpetab ühe katuse all erinevaid etenduskunsti liike ja nendega piirnevaid valdkondi, samuti on Viljandis meile headeks partneriteks Ugala ja festival «Teater kohvris». Ja lõpuks on Viljandi lihtsalt imeilus linn ja suurele osale Eestist hästi ligipääsetav. Ma loodan väga, et ka Viljandis saab sellise kunstide festivali korraldamine traditsiooniks.

Odini teatri «Juuditi» suguse pärli planeerisime meelega Viljandisse, et ka Tallinna rahval tekiks himu väikelinna melust osa saada. 

Etenduskunstide festival Treff

•    Aeg ja koht: 28. maist 1. juunini Tallinnas, 25.–27. maini Viljandis

•    Osalejad: üle 700 esineja 18 riigist, kokku 150 etendust

•    Programmid: maailma visuaal- ja nukuteatrid, Turu Kunstiakadeemia nukukunstiosakonna lõpetajad, maailma etenduskunstide koolide tudengid, nukulavastused lastele, sõltumatud esinejad, vene animafilmid, festivali klubi

•    Žürii: Andres Noormets, Maria Klenskaja, Elina Reinold, Steve Tillis ja Simon Hart

•    Piletid: 3–10 eurot, tänavaprogramm tasuta

•    Näitused: «Teeme ise 1000 nukku» (Tallinna vaateaknad) ja vahuskulptuurid (Vabaduse väljak)

•    Konverents: «Milleks on vaja uusi vorme? Valdkondadevahelised vaated etenduskunstide piirialadele» (29. mail kell 10 GAGi aulas)

 

Tagasi üles