Nike

Robert Service: Lenin tunnustas Eestit majanduslikel põhjustel

Robert Service leiab, et Venemaal pole alati ajalukku tervet suhtumist. «Võtkem kas või Lenin, kes on ikka veel Punasel väljakul mausoleumis, klaasi all.»

FOTO: Raigo Pajula

Briti ajalookirjanik, Oxfordi ülikooli Venemaa ajaloo professor Robert Service on Lenini, Stalini ja Trotski paksude elulugude autor. Nüüd kirjutab ta uut teost külma sõja lõpuajast. Selles kujutab ta Mihhail Gorbatšovi kui «püha lihtsameelset», kes üritas pöörata Nõukogude Liitu tagasi algse leninismi juurde, ent ei taibanud, et leninism ja demokraatia on vastandid. Küsitles Argo Ideon.
 

Vladimir Lenin on oluline tegelane ka Eesti ajaloos, eelkõige kuna tema valitsus tunnustas 1920. aastal Tartu rahuga Eesti iseseisvust. Mis teda selleks ajendas?

Põhjus, miks Lenin nõustus Eestiga rahulepingut sõlmima, oli Venemaa toonane nõrkus. Kui Nõukogude Venemaal olnuks piisavalt jõudu, oleks ta hõivanud Eesti, Läti ja Leedu, täpselt nagu üritas hõivata 1920. aasta suvel Poolat.

Eesti oli Nõukogude Venele võimalus kaubelda läänega. Tallinn oli võtmetähtsusega sadam, mille kaudu Nõukogude Vene sai osta äärmiselt vajalikke tööstus- ja põllumajandustooteid. Seega sobis Venemaale Eestiga kokku leppida – mitte et neile oleks meeldinud Eesti või teie valitsus, vaid üksnes seetõttu, et neil läks vaja akent Euroopasse.

Ida-Euroopas toona domineerinud britid ja prantslased olid seadnud Nõukogude Venemaale majandusblokaadi. Läbi Eesti Skandinaaviasse väljudes sai seda blokaadi murda.

Teie hinnangul oli Eesti iseseisvuse tunnustamine Lenini poolt majandusotsus ja ka reaalpoliitiline valik?

Kujutlegem hetkeks, mis oleks juhtunud, kui Punaarmee oleks jõudnud 1920. aasta suvel Berliini. Siis oleks leping Eestiga katki rebitud. Nõukogude võim lootis, et nende Berliini jõudes algab Saksamaal kommunistlik revolutsioon. Eesti, Läti ja Leedu oleks Punaarmee aga üle võtnud, nagu see juhtus Teise maailmasõja ajal kaks korda.

Seega peame olema tänulikud Poolale, kes peatas punaväed otse Varssavi all?

Seda küll. Kui venelased oleksid Berliini jõudnud, oleks lääneliitlased Saksamaale sisenenud ja oleksime saanud uue Euroopa suursõja. Kuid tegelikkuses ei olnud Punaarmee nii tugev. Nad marssisid läbi Ida-Euroopa alade, mis olid sõjaliselt nõrgad ja organiseerimatud. Niipea kui neil tuli tegemist teha pooleldi tugeva Poola armeega, said nad lüüa. Ma usun, et lääneliitlased oleksid Punaarmeest väga ruttu jagu saanud.

Lenin ja Trotski muidugi nii ei mõelnud. Nemad arvasid, et Saksamaa, Belgia, Hollandi, Prantsusmaa jne töölised kukutavad oma tööandjad ning teevad kommunistlikku revolutsiooni.
Lenini sõber, Briti reporter ja lasteraamatute autor Arthur Ransome ütles Leninile, et kui too arvab, et Briti töölised hakkavad valitsust kukutama ja revolutsiooni tegema, siis ta eksib. Lenin aga lükkas selle tagasi lihtsalt kui inimese jutu, kes ei tea, millest ta räägib. Lenini fanaatilisus oli ühendatud võimetusega poliitikat selgelt näha, kuid ta oli valmis katsetama ja oma õigust tõestama.

Kas Lenin oli Saksamaa agent?

Ma ei kasutaks sõna «agent», sest Lenin ei täitnud otseselt Saksamaalt saadud korraldusi. Kuid ta sai sakslastelt raha. Sakslased teadsid, et Lenin teeb seda, mida neil vaja.

Kõik suurriigid käitusid Esimese maailmasõja ajal ühtmoodi. Sakslased üritasid tekitada segadust Iirimaal, Ukrainas ja neil õnnestus põhjustada palju hädasid Petrogradis. Britid üritasid sedasama teha Saksamaa mõjupiirkondades. See oli loogiline, sest vastase demoraliseerimine on üks viis sõjas oma kaotusi vähendada.

Teie Trotski-raamatu põhjal võib mõista, kui palju lõdvemad olid kruvid Tsaari-Venemaal võrreldes Nõukogude režiimiga – kuidas muidu võis juhtuda, et Trotskil läks korda põgeneda kaks korda Siberist Lääne-­Euroopasse?

Põgenemiste hulk Siberist oli nii suur, et siin saab olla vaid üks tõsine seletus. Politseinikele maksti nii kehvalt, et neid oli hõlbus ära osta. Revolutsionäärid polnud mingid hiilgavad poliitilised Houdinid, vaid tsaarisüsteem oli varisemise äärel ja ebaefektiivne.

Kui Stalin võimule sai, mõistis ta, et inimeste Gulagis hoidmiseks on tarvis terroriseerida aparatšikuid ja vangivalvureid, mitte neile rohkem maksta. Seepärast oli sealt ka vähe põgenemisi.

Mis oleks olnud teistmoodi, kui pärast Lenini surma oleks Stalini asemel saanud pukki Trotski?

Lenini, Stalini ja Trotski vahelisi poliitilisi erinevusi pole mõtet üle tähtsustada. Läänes vabastatakse Lenin ja Trotski liiga sageli rõhuvaist ideedest ja poliitikatest. Tegelikult oli kõigi kolme puhul kattuvus äärmiselt suur. Sarnasust oli neil palju rohkem kui erinevusi.

Tõsi on see, et isiklikud maneerid olid neil erinevad. Trotski tuli keskklassist, väga heade kommetega, ettevaatlik väljendustes. Stalin oli tahumatu ja halbade kommetega. Kuid vaadakem poliitikat. Trotski nõudis 1920ndail kiiremat industrialiseerimist kui tegelikult toimus ning tööliste elutaseme tõusu. Kuidas seda pidi rahastatama? On ilmne, et ainus suur sotsiaalne rühm, kellelt oleks raha saanud, olid talupojad. Trotski tahtis neid kollektiviseerida veenmise abil, aga ta pidi tegelikult oma peas mõistma, et seda saab teha üksnes jõuga.

Ka sel juhul, kui Lenini järglaseks oleks saanud Trotski, mitte Stalin, oleks Nõukogude Liit olnud oma kodanikele üpris sünge elupaik. Trotski oli teatud piirini poosetaja ning küsimus on selles, palju ta seda ise mõistis. Arvan, et vaid osaliselt – need inimesed elasid üksnes poliitikale ja hingasid vaid oma versiooni marksismist.

Mis oli nende meeste liikumapanev jõud?

Nad tahtsid maailma teistsuguseks teha. Kui Lenin, Trotski või Stalin olnuks üksnes verejanulised fanaatikud, oleks väga raske seletada, miks neil nii palju järgijaid leidus. Selle põhjus oli, et nad seisid millegi eest, mida nähti kui ideaalide kogumit, mis toob meile parema maailma. Vähemalt algul nad nii mõtlesid. Kuid jõumeetmete hulk, mida tuli selleks rakendada, oli nii suur, et juba see ise töötas nende algselt mõeldud ühiskonnamudelile vastu.

See oli kommunismi traagika ja ajalooline tupiktee. Ning see tähendas lõppu ka paljudele 1917. aasta kommunistidele isiklikult. Kellel vedas, surid enne 1937. aastat loomulikku surma. Kel ei vedanud, need arreteeris ja tappis Stalin 1937 ja 1938.

Stalin lasi Trotski tappa Mehhiko villas, nii nagu USA president lasi Osama Bin Ladeni tappa Pakistani villas. Stalinil küll polnud toona helikoptereid.

Tõepoolest, ta pidi kaks korda proovima. Esimene kord läks vussi, teine kord kasutati juba koolitatud agenti. Trotski teadis, et ta on hukule määratud. Arvan, et ta peaaegu et tahtis surra – lõpus oli ta väga kurnatud ning ta tahtis olla 1917. aasta bolševismi kestvuse ikoon. Kuid see oli väärkujutelm. Ta ei mõistnud, kui palju olid neid 1917. aasta ideaale moonutanud temasugused inimesed juba 1918. ja 1919. aastal.

Ega 1917. aastal bolševikke toetanud töölised ei hääletanud mitte selle poolt, et saada endale üheparteisüsteemi, ateistlikku riiki või riiki ilma erakaubanduseta. 1917. aastal oli bolševismis küll ka teatud vabanemisideoloogia element, kuid see purustati juba mõne oktoobripöörde päeva jooksul.

Teil on suur huvi ka Nõukogude Liidu hilisema ajaloo ja Gorbatšovi aja vastu. Kas kirjutate sellest midagi?

Jah, praegu on mul käsil külma sõja lõpuperioodist kõnelev raamat. See uurib nii Nõukogude Liidu kui lääne tegevust ning suurt rolli mängivad seal Gorbatšov ja Reagan.

See esile kerkiv Gorbatšov on keegi, kes tahtmatult lõhub ära selle, mida ta säilitada üritab. Ma mõtlen temast kui pühast lihtsameelsest. Keskajal olid sellised lihtsameelsed, kes tohtisid välja öelda ja uskuda ükskõik mida. Kes ei teadnud, mida nad tegid.

Nõukogude süsteem oli äärmiselt tihedalt kokku pressitud poliitiline, majanduslik, kultuuriline ja sotsiaalne sulam. Niipea kui Gorbatšov asus kultuuri ja poliitikat lahutama, algas varisemine. Kui ta läks majanduse kallale, hakkas see veelgi rutem lagunema.

Gorbatšov seda ei taibanud. Tema arvas, et ta pöördub tagasi mingisuguse algse leninismi juurde. Kuid seda ei juhtunud. Demokraatia ja leninism on vastandid. Gorbatšov ei saanud sellest aru. Selles mõttes on tegu püha lihtsameelsusega. Tal olid head kavatsused, kuid ta töötas omaenda eesmärkidele vastu. Jumal tänatud, et ta seda proovis, kuna Nõukogude Liit selle tulemusena lagunes.

Üldistustega sellest tuleb olla veidi ettevaatlik. Raskused tulevad mitte Poola või Eesti puhul, vaid näiteks Kesk-Aasias, kus mitmel pool on tingimused isegi hullemad kui Nõukogude ajal. Kuid üldiselt näib mulle, et on väga hea, et Nõukogude Liitu enam pole.

Isegi kui Putin on nimetanud Nõukogude Liidu lagunemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks?

Putini kohta – milline rõhuv, autoritaarne tegelane, milline traagika Venemaa jaoks, et niisugune president saab jääda pikaks ajaks võimule ning siis lihtsalt järglase ametisse pühitseda. Milline tragöödia selle suure riigi jaoks.

Kas kommunistlik eksperiment on nüüd lõppenud ja liberaalne kapitalism võitnud või on kommunismi mingil kujul naasmine võimalik?

On raske näha, et Euroopas võiks mingi kommunistlik liikumine lähiajal uuesti toetust koguda. See on niivõrd diskrediteeritud. Aga minu meelest on naiivne uskuda, et oleme ajaloo lõppu jõudnud. See oli mõnede ameeriklaste idee 1990ndail.

Mõtlete Francis Fukuyamat?

Eriti Fukuyamat, keda võeti palju tõsisemalt, kui asi väärt oli. Minu meelest on ajaloo õppetund inimkonnale: olge alati valmis kohtama üllatusi ning võtke alati tarvitusele ettevaatusabinõud rõhumise vastu tulevikus. Võib tekkida mingi teistsugune rõhumisele rajatud kord, mis ei põhine vanal vasak-parem jaotusel.

Me ei tea veel, mis see saab olema. Kuid me teame, et rõhumise tehnoloogiaid ja struktuure saab põlvkondade vahel üle kanda, nii nagu kommunistid õppisid paremäärmuslastelt ja vastupidi. Näiteks fundamentalistlik islamiriik Iraan on õppinud nii kommunismi kui fašismi käest.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles