Inglismaalt pärit lavastaja Walter Sutcliffe lubas usutlustes meediale, et see vana tramm tuleb seekord hoopis uusi rööpaid pidi ning sõit sellega saab olema sootuks teistsugune kui kõigil varasematel kordadel. Need olid suured sõnad, aga esietendus tõestas, et vähemalt osaliselt on neil ka katet. Sest Estonia uusversioon «Carmenist» pole eriti (suur)ooperlik. Mis on selle teose seniste lavastustraditsioonide foonil – koos kõigi oma väikeste vooruste ja pisikeste puudustega – siiski suhteliselt värske lähenemine.
Pisut traditsioonivõõra, ent samas originaalitruu sammuna on Sutcliffe asendanud retsitatiivid kõnedialoogidega. Kogu lavastus kannab draamarežii pitserit – minu meelest pisut ka kannatab selle käes. Sest Bizet’ emotsionaalne muusika (mis võimaldab end lavastada suisa operetina) ning hillitsetult staatiline, harjumatult aseksuaalne ja peaaegu igasugusest vaatemängulisusest puhastatud uuslavastus, kus nt koreograafiat vaid näpuotsaga ja sedagi amatööride esituses, astuvad välise ekspressiivsuse mõttes päris erinevat jalga. Otsekui ekstravert ja introvert käsikäes. Kuskil sisimas sobivad nad samas hästi, sest «Carmenit» võib igasuguste mööndusteta lugeda veristlikuks ooperiks. Ja elu, mida verism tõetruult peegeldada püüab, ongi keskeltläbi päris hall ja glamuurivaba.
Osalised jäävad detailideks
Karakterite asemel, keda leidub piisavalt ka muusikas (dirigent Arvo Volmer), on Sutcliffe koos kunstnik Liina Keevallikuga lavastanud pigem ajastut (1820. aastate Sevilla) ja miljööd üldiselt. Siin pole eriti suuri plaane ning tegelased, kel harva asja eeslavale ja prožektorite valgusvihku (valguskunstnik Maldar-Mikk Kuusk), sulavad keskkonnaga ühte, jäävad detailideks suuremal pildil. Lavastaja ei lisa sellele loole teist plaani ega ühtegi tõlgendavat katuskujundit. Ainsa sümbolina pakutakse vaatajale verd, mis finaalis – kui armastus ja vihkamine on meeskangelase hinges eristamatult üheks saanud – päris naturalistlikult voolama pannakse. Ja see veri ei sümboliseeri midagi rohkemat kui verd.
Keerates tegelaskujudelt pisut värvi maha, näitab Sutcliffe, et kurva lõpplahenduseni viib «Carmenis» mitte niivõrd kahe erineval moel emotsionaalse inimese kohtumine romantilises suhtes, kuivõrd nende erinev arusaam armastusest.
Don José usub kristlik-pragmaatilises vaimus, mida jagab kogu eilne ja tänane väikekodanlik maailm, et armastus on leping: kui kuskilt oma tundetemperatuuri kõikumise ja hetkelise enesealanduse hinnaga armastuse aktsiaid hankida, toovad need partneri vastuarmastuse näol sestpeale iga päev dividende sisse. Mustlastüdruk Carmen on aga armuasjades anarhist ja hedonist – romantilistel tunnetel pole tema jaoks nende sügavusest või kestvusest hoolimata midagi ühist kohustuste, turvatunde, truuduse, omandisuhete ega ka mitte auga. Carmen on ühiskasutuses nagu tramm.
Lavastajat huvitab selle ooperi nimitegelase puhul harjumuspärase romantika, erootika ja traagika asemel hoopis fatalism. Täpsemalt need ettemääratuse rööpad, mida kaardid Carmeni ette seavad ning kus viimase meelest pole pöörmekohti ega vaikseid haruteid. Ka siin osutub Carmen trammiks, mis sõidab kuulekalt saatusele alistudes oma kuristikus asuva lõpp-peatuse poole, vedades kaasa kõik reisijad, kellel pole soovi või selget mõistust, et õigel hetkel maha hüpata. «Carmeni» Estonia uusversioonis hukkuvad Carmen ja Don José mitte romantiliste kangelastena, vaid otsekui tegelastena antiiktragöödiast.
Hajutatud fookus
Esietendusel Carmeni osa laulnud Helen Lokuta kandis selle nõudliku partii välja nii füüsiliselt kui ka vokaalselt, ehkki spekuleeriksin, et pisut kirglikum ja sensuaalsem rollijoonis oleks talle paremini sobinud. Mart Madiste oli huvitav ning meeldejääv Don José, kuna tema hääles ja olekus ei varjuta lüürilisust liigne maskuliinsus, mis selle rolliga muidu kaasas näib käivat. Rauno Elp aga ei suutnud toreadoor Escamillo partiist, mis oleks võinud kontrastilt etendusse dünaamikat tuua, päris kõike välja pigistada.
Lavastaja oli fookust Carmeni pealt hajutanud, andes demokraatlikult võimaluse esile tõusta kõigile tegelastele/solistidele. Kõige paremini kasutas seda ära Heli Veskus, kelle kolmanda vaatuse aaria tõstis muidu sageli statistiks jääva Micaëla (ning ühtlasi seeläbi ka Don José ema) peaaegu ooperi peategelas(te)eks. Meeldejäävad väikerollid tegid Mart Laur, Taavi Tampuu ja René Soom.
Uus ooper
Georges Bizet’ «Carmen»
Libreto Henri Meilhac ja Ludovic Halévy
Lavastaja: Walter Sutcliffe (Inglismaa)
Muusikaline juht ja dirigent: Arvo Volmer
Dirigendid: Risto Joost, Mihhail Gerts, Jüri Alperten
Esietendus Estonias 26. mail 2011
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2011/05/29/602458t1h57fa.jpg)