José Eduardo Agualusa toob Tallinna Angola joovastavat hõngu

Kirjanduskriitikat lugedes jääb vahel mulje, et Euroopas on üks viimaste aastakümnete eesmärke jaotada ilmuv kirjandus hoolikalt modernismiks, postmodernismiks, nüüd juba ka post-postmodernismiks.

Samas on väljastpoolt «vana kontinenti» tulevaid värskemaid tuuli alati tänuga vastu võetud. Möödunud sajandil pakkus palju lugemismõnu Ladina-Ameerika maagiline realism, nüüd aga on Aafrikast tulekul troopiline barokk – vägev, värviline ja kummaline.

Eesti keeles ilmus äsja esimene nüüdisaegne romaan niivõrd põnevast areaalist nagu portugalikeelne Aafrika, ja selle autor José Eduardo Agualusa on külaliseks ka sel nädal toimuval kirjandusfestivalil HeadRead.

Portugali keeles kirjutava Angola kirjaniku ja ajakirjaniku José Eduardo Agualusa haare ulatub ilukirjandusest reportaažide ja raadiosaadeteni. Agualusa rikkalikust ja 20 keelde tõlgitud loomingust rahvusvaheliselt ehk tuntuim on romaan «Minevikkude müüja» («O Vendedor de Passados», 2006), mis võitis esimese Aafrika raamatuna Independent Foreign Fiction Prize’i.

Meie kõigi «suur vend» Wikipedia, kes ju kõigist kõike teab, pakub kirjaniku elukohaks üheaegselt Angola, Portugali ja Brasiilia. Nii ma siis saatsingi oma pisut kobavas portugali keeles e-kirja teele «kuskile sinnakanti», vastuse sain Brasiiliast ja see oli üks väga soe vastus sealt teiselt poolt ookeani.

Nüüd istume José Eduardoga kahekesi mu Lissaboni-kodus, sööme küpsetatud merikuradi fileed ja eestipärast kamavahtu, ja me räägime... Angolast, Portugalist, Brasiiliast, keeltest ja veel kord keeltest, ja sekka kirjandusest ka. Osa sellest vestlusest on nüüd teie ees.

Saan aru, et tunnete end ühtviisi koduselt nii Angolas, Portugalis kui ka Brasiilias. Kas te identifitseerite end Aafrika kirjanikuna? Või võiksime öelda, et olete lusitaanlane ja teie koduks on tegelikult terve portugali keeleruum?

Olen Angola kodanik ja mu emakeel on portugali keel – kuid ju ma olen eelkõige ikka maailmakodanik. Praegu teenin leiba kirjutamisega. Homme teen võib-olla midagi muud. Eelkõige liigun ja tegutsen portugalikeelses maailmas, kuid angolalasena huvitavad mind ka kõik teised kultuurid, mis mu maa piiride sees olemas on.

Vahel väidetakse, et Portugali lahkumine oma asumaadest oli liiga kiire ja rabe, mistõttu need maad polnud iseseisvuseks valmis. Loodusvarade poolest rikkad riigid, nagu Angola, langesid veristesse sõdadesse ja sisekonfliktidesse. Aga kuidas Euroopa ja eelkõige Portugal praegu Angolast vaadates paistavad? Kas Portugal on kultuuri mõttes «emamaa»; kas eksisteerib pinge portugali keele ja kohalike keelte vahel?

Tõepoolest – alles impeeriumi lõppedes sai Lissabonist tõeline impeeriumi pealinn, ja seda kultuurilises tähenduses. See on kohtumise ja koosolemise paik kõigile portugalikeelsetele rahvastele. Minu meelest on tähtis meeles pidada, et portugali keel on kõigi selle kõnelejate ühine looming ja et aafriklastel oli keele kujunemises suur roll.

Eelkõige araabia mõju: Aafrika araablased ju koloniseerisid Portugali kaheksa sajandi jooksul ning see jättis keelde oma jälje. Samuti on portugali keeles väga palju bantu päritolu sõnu. Praegu võtavad paljud noored portugallased üle just Angolas kõneldava keele ja kasutavad palju angola sõnu, seda eelkõige Aafrika rahvamuusika mõjul.

Tänapäeva Luanda on rikas ja kallis linn, mille tormiline majandusareng on muljetavaldav. Kuid teie romaane lugedes tajusin ma vahel mingit katastroofiaimust, nagu ähmast hirmu, et riik kihutab omadega otse kuristikku. Millised ohud ja riskid Angolat praegu ähvardavad?

Angola kasvab, kuid seda kasvu pärsib demokraatlike mehhanismide nõrkus. Riik areneb kiiresti, aga nuripidi ja vildakalt. Üks suurimaid probleeme on korruptsioon, samuti kommunistliku režiimi ajast pärit pahed.

Muidugi ei saa Eesti ja Angola lähiajalugu võrrelda, kuid on teemasid, mis üksteist vähemasti riivavad. Näiteks kollaboratsionismi teema: inimesed, kes diktatuuriga koostööd tegid, ja nende mõju tänapäevasele ühiskonnale. See teema on «Minevikkude müüjas» üks kesksemaid. Kas need pinged on praegu aktuaalsed?

Vägagi aktuaalsed. On inimesi, kes otseselt võtsid osa kommunistliku režiimi ülesehitamisest ja nüüd mängivad suuri demokraate. Need ongi inimesed, kes tahaksid endale tõelise mineviku asemele uue osta. Samuti on lahendamata läbielatud vägivalla küsimus. Meie ühiskonnas elavad endised poliitvangid koos inimestega, kes neid omal ajal piinasid. See teema on olemas peaaegu kõigis mu raamatutes, kuna minu meelest on see väga häiriv.

Räägime «Troopilisest barokist». See on ühe teie romaani pealkiri, kuid olen aru saanud, et seda võib kasutada ka üldnimetusena teatud osa Aafrika moodsa kirjanduse jaoks.

Seda mõistet hakkas kasutama üks Mosambiigi kriitik ja eelkõige pidas ta silmas sealse kirjaniku Mia Couto loomingut. Sama mõistet on kasutatud ka Ladina-Ameerika kirjanduse iseloomustamiseks ning sellega märgitakse tahtlikku liialdamist.

Teadlikult ülepaisutatud, vohav keelekasutus, stiil, kirjeldused. Kuna minu stiil on tavaliselt üsna lakooniline – olen näiteks suur lõuna-aafriklase J. M. Coetzee austaja –, siis minu «Troopilise baroki» puhul ei ole see ülepaisutatus mitte stiilis, vaid teose struktuuris endas. Ülepaisutatud on tegelaste hulk, samuti Luanda linnaruumi kirjeldused. Luanda on ühtaegu barokne ja troopiline linn, teda läbib tohutult tugev energia, see on omamoodi joovastav hullumeelsus.

«Minevikkude müüjas» näeme kõik läbi jutustaja silmade, kelleks on geko Eulalio. See on omamoodi põnev olevus; kas tahaksite eesti lugejaga kohtumiseks talle midagi kaasa öelda?

Eulalio on Jorge Luís Borgese reinkarnatsioon. Seda sellepärast, et romaan on pühendatud Borgesele. See on raamat mälu lõksudest, mis on väga borgeslik teema.

Te olete üks kirjastuse Língua Geral asutajaid, mis annab välja üksnes portugali keeles (originaalkeelena) kirjutatud raamatuid, seega tunnete seda kirjandusruumi väga hästi. Kus ja kes praegu portugali keeles kõige põnevamaid asju kirjutab?

Mia Couto Mosambiigis ja Angola päritolu Gonçalo M. Tavares Portugalis. Need on kirjanikud, kes suudavad oma tekstiga luua täiesti uue, enneolematu universumi. Vanemast põlvkonnast peaks kindlasti mainima portugallast António Lobo Antunest – see on inimene, kes on kirjanikutööle täielikult pühendunud.

HeadRead

José Eduardo Agualusa on üks Tallinna kirjandusfestivali HeadRead külalistest. Agualusaga saab kohtuda laupäeval, 28. mail kell 15.00 Kirjanike Maja saalis.

Lisaks Agualusale esinevad 29. maini toimuval festivalil Boriss Akunin, Philippe Claudel, Robert Service, Jason Goodwin, Nora Ikstena, Katrina Kalda jt. Festivalist võtavad osa ka mitmed eesti kirjanikud.

Täpsem kava: www.headread.ee

Raamat

José Eduardo Agualusa
«Minevike müüja»
Tõlkinud Leenu Nigu
Varrak 2011

Kommentaarid

José Eduardo Agualusa toob Tallinna Angola joovastavat hõngu

Märksõnad