/nginx/o/2011/05/29/602468t1hd2bb.jpg)
Festivali Maailmaküla tabas mullu kuri saatus – see sattus tulipalava suve ainsale külmkõledale ja vihmasele nädalalõpule, tulemuseks publikunappus ja igasuguse festivalimelu puudumine. Vee varrukast välja väänanud, kolis festival tänavu Tallinnas Von Krahli baari ja teatrisaali, mis on kahtlemata paraja suurusega ja mitut masti melomaanidele järeleproovitud kontserdikoht.
Juba 2006. aastal peetud esimesel Maailmakülal astusid publiku ette sellised maailmamuusika suurnimed nagu Kékélé Kongost ja Värttinä Soomest. Ometi pole tänavu 5. sünnipäeva tähistanud festival saavutanud nii suurt kõlapinda ja külastajaskonda kui vääriks.
Eestis pole ühtegi teist nii selge world music-profiiliga festivali, samas on globaalset kultuurikirevust hindavaid inimesi meil omajagu. Harrastatakse salsat ja kõhutantsu, hommikumaiseid vaimseid praktikaid ja kulinaarset eksootikat, elatakse ja reisitakse kaugetes paikades, abiellutakse välismaale ja välismaalastega. Maailmaküla sageli hõredavõitu publikuga saale vaadates kerkis küsimus – miks pole need inimesed siin?
Festivali programm on igal aastal sisaldanud haruldasi ja huvitavaid esinejaid. Võib-olla saaks kava ülesehitus ja esinejate päevade kaupa rühmitamine parem olla. Peab olema väga avara horisondiga muusikasõber, et võrdselt hinnata täisautentset vietnami ja kõrgõzstani folkloori (vastavalt ansamblid Mat Moi Troi ja Tengir-Too) ning selge multikulti-hoiakuga esinejaid nagu Dissidenten, Hazmat Modine või Aafrika kõlasid ja jazzi sünteesiv Max Wild.
Samuti mõjub mõneti ressursi raiskamisena selliste bändide nagu Dagö ning Ewert & The Two Dragons kutsumine maailmamuusika festivalile, kuigi Ewert Sundja ja tema kaaslaste etteaste oli iseenesest kogu festivali energilisemaid ja köitvamaid. Singer-songwriter-tüüpi esinejad Mari Pokinen, Jaan Pehk, Jaak Tuksam ja Riho Sibul sobisid maailmakülla märksa paremini.
Olles kõike seda öelnud, tuleb rõhutada, et seekordne festival pakkus lisaks juba mainitud Ewert & The Two Dragonsi mõjuvale laivile teisigi nauditavaid etteaasteid. Kolmekümneaastase ajalooga worldbeat’i legend Dissidenten andis haarava kontserdi rockilikule alusmüürile ehitatud araabia-aasia fusion’ist.
Teine eriliselt laetud ansambel oli laupäeva õhtul festivali lõpetanud kaheksaliikmeline Hazmat Modine USAst, mis segas Von Krahli baari külastajatele kange, vikatina niitva kokteili bluusist, muust ameerika juurtemuusikast ja Vana Maailma, eriti Balkani kõladest.
On sümpaatne, et Maailmaküla genereerib ka mastaapsemaid projekte, mis paigutavad pärimuskultuuri avaramasse konteksti. Tänavu jõudsid publiku ette etendus «Hea ja kurja tundmise puu» ning kontsertkava «Meie küla laulud».
Esimene neist on Silver Sepa lavastus, milles osales rida tantsijaid, Chalice, ansambel Bombillaz jt. Leidlike tehniliste lahendustega lavatüki muusikaline dominant oli Bombillazi maitsekirev ühepajatoit india klassikalisest muusikast, bhangra’st, reggaeton’ist ja teistest eksootilistest stiilidest.
«Meie küla laulud», mis kõlasid Tallinna, Tartu ja Pärnu teatrisaalides ning on nüüdseks jõudnud ka plaadile, esitlesid koondist, kuhu kuulusid Kukerpillid, Mari Pokinen, Hendrik Sal-Saller, Tõun ja rühm taustamuusikuid. Kavas olid eesti rahvalikud lood ja esinejate omalooming, osa neist tšiili päritolu perkussionisti Ricardo Padilla loodud globaalse küla laadis arranžeeringutes. Padilla seatud lood oli parim osa kavast, mille mõni lugu jäi paraku keskmise külasimmani tasemele.
Maailmaküla on algusest peale mõjunud tänuväärse ja vajaliku ettevõtmisena. Korraldajatele tahaks soovida, et senine idealism ei kuhtuks ja kontakt potentsiaalselt hoopis arvukama kuulajaskonnaga kasvaks.
Festival
Muusikafestival Maailmaküla
Tallinnas, Tartus ja Pärnus
17.–28. maini