Igasuguste preemiate üleandmised kipuvad teadupärast olema väga puised üritused – seal käiakse ära, sest tuleb ära käia. Vastse kunstipreemia Köler Prize gala laupäeval Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) irdus sedalaadi traditsioonidest tublisti – kellaaegadest ei peetud nii kramplikult kinni, laval esinesid moodsad bändid, käis tants ja trall.
Selle kõige juures ei unustatud ära peamist – anda üle auhind, mille pälvis noor Tartu skulptor Jevgeni Zolotko.
Zolotko oli viiest nominendist kohalikul kunstiväljal ehk kõige tundmatum, kuid tema nimi oli enne preemia väljaandmist kõige enam asjatundjate suul. «Muidugi on mul osutatud au üle väga hea meel,» rääkis kunstnik pärast auhinna kättesaamist. «Samas olen ma aga väga tagasihoidlik inimene ja igasugune tähelepanu on minu jaoks pigem väsitav. Las tööd räägivad – ja tundub, et seekord rääkisid,» ütles ta.
Tema Köler Prize’i näituse tarbeks püsti pandud installatsioonis «Üks päev riigiarhiivi töötaja elus» satume ühte ruumi, kus mainitud päev muutub hoopis millekski igikestvaks. Zolotkol on kaks n-ö kaubamärki: hallid toonid ja vanade ajakirjade purustamisel saadud tselluvillamass. Muidugi ka see, et talle meeldib mõelda suurelt, mitte nagu päkapikk. Monotoonselt hall ruum täis tselluvillast modelleeritud raamatuid, raadio mängib Bachi – õhus on igavikku.
Kõik viis nominenti tegelevad laias laastus meid ümbritseva kõige banaalsema olme ja selle nüride kordustega. Zolotko puhul on see – antud juhul riigiarhiivi töötaja argipäev – ehk kõige metafüüsilisema ilmega. See on raske töö, midagi sellist oleks võinud vene poeet Jossif Brodsky näha siis, kui ta sirvinuks mõnd kaasaegset sisustusajakirja. Zolotko arhivaar on külmalt analüütiline poeedimõistus.
Auhind elavdab pilti
«Tahtsime teha sündmust ja nagu näha, siis tuli ka välja,» rõõmustas Köler Prize’i eestvedaja, EKKMi juhatuse liige, kuraator ja kunstikriitik Anders Härm. «Kunstiväli tundub väljaspool seisjale tõenäoliselt üks üsna igav koht ja eks ta seda sageli ka on. Kuna kohalikku välja oli vaja natuke elavdada, sellele väikest buusti anda, saigi auhind loodud,» lisas ta.
Niisiis viis kunstnikku ja kaks auhinda. Lisaks Köler Prize’ile ja sellega kaasnevale 5000 eurole anti välja ka publikuauhind koos galerii Temnikova-Kasela välja pandud 1000 euroga, mille pälvis maalikunstnik Tõnis Saadoja.
Valimisprotsess ise oli järgmine: EKKMi juhatus valis viimase kolme aasta tööde põhjal välja viis kunstnikku, kes pidid esitama ühe varasema töö ning tegema EKKMi ruumidesse ühe uue töö. Žürii saigi tutvuda ainult nende kahe tööga ja teha nende põhjal oma järeldused. Žürii liige, Helsingi kaasaegse kunsti muuseumi Kiasma kuraator Leevi Haapala rääkis, et mingis mõttes oli selline ülesanne keeruline, kuid samas võimaldas keskenduda põhilisele.
Pikk vaagimine
Võitjat vaagis žürii pikalt, kuid Haapala jäi otsusega väga rahule. Zolotko töö «Üks päev riigiarhiivi töötaja elus» jättis talle võimsa mulje eelkõige oma kohaloluga. «Hallid värvid, Bachi muusika, kuhugi peidetud tsitaat Gogoli «Sinelist» – ühelt poolt võib märgata Zolotko ruumi sisenedes klaari ja analüütilist mõttetööd, kuid samas säilib mingisugune müsteerium, kohtume millegi arhailisega,» ei olnud Haapala kiitusega kitsi.
Näitusest rääkides rõhutas Haapala just selle tugevust tervikuna. «Mingis mõttes need tööd täiendasid ja kommenteerisid üksteist, nende vahel oli järgnevus,» mainis ta.
EKKM on end tõestanud elujõulise kaasaegse kunsti institutsioonina või antiinstitutsioonina – võtke, kuidas tahate. Must lipp nende logol lehvib üha sisukamalt. Irooniliselt Eesti kunstiajaloo tuntuima akademisti ja noortele kunstnikele käe ette panija Johann Köleri järgi nime saanud auhind ei ole tulnud selleks, et korraks kärgatada ja siis vaikselt kaduda. «Esimene Köler Prize tõestas, et peame seda edasi tegema, muud varianti ei ole,» andis Anders Härm veel lubaduse. Köler Prize’i näitust saab EKKMis käia vaatamas 12. juunini.