Brežnevi õppetunnid

Brežnev Foto: Corbis/Scanpix

Moskva olümpiamängude avamine. «O-o-o-o,» alustab Brežnev oma avakõnet. Teda peatatakse: seltsimees, Brež­nev, need on olümpiarõngad. Anekdoote Brežnevist ringleb sadu, ringles juba tema eluajal ja selleks oli põhjust. Brežnevi jutt, eriti tema elu viimastel, ütleme isegi kümnel aastal kippus muutuma segaseks, korralikult artikuleeritud kõnepruugi asemel kuuldi mingit mõminat.

Väidetavalt oli igas seltskonnas keegi, kes oskas järele teha Brežnevit, ja kui tundus, et kõik need paroodiad on juba ammuilma ära tehtud, läbi kulutatud, ära tüüdanud, siis tuli Brežnev ja tegi seda ise jälle veel paremini.

Leonid Mletšini suurepärane raamat «Brežnev» räägib muu hulgas ka pudisevast keelest – sellest, kuidas Brežnevil olid tõsised probleemid hambaproteesidega. Need telliti Saksamaalt ja alati ei sobinud need just kõige paremini, tegid suus valu, lõhkusid ära suulae.

Nõukogude nostalgia on praegu kas just täies hoos, aga mingisugune hoog sellel on. Just on ilmunud kaks raamatut Brežnevist (kirjastuselt Valgus Boriss Sokolovi «Brežnev»), Andrei Hvostovi «Sillamäe passioon» rõhutab ka nõukogudeaegset olmepoeetikat. Enno Tammer on koostanud graafilisi raamatuid Nõukogude ajast jne.

Noortele ja trendikatele meeldib asutada vanu nõukaaegseid industriaalkomplekse – nendes kehastub mingisugune utoopiline, nüüdseks juba igasugusest tähenduseks tühjaks jooksnud perspektiiv, mida tänapäevastes iEludes pole, neis on ainsaks horisondiks väikesed ekraanid.

Samuti räägivad need raamatud, ja eriti toosama Mletšini «Brežnev» meile seda, et ega tänapäevane kapitalistlik realism oma veidra soovmõtlemisega suurt erine sellest, mida praegusaja neoliberalistlikud ideoloogid kõige rohkem siunavad –  sotsrealismist, Nõukogude Liidust, plaanimajandusest, värdjalikust bürokraatiamasinast jne.

Hea küll, ühes on kaupu vabalt saada ja teises pole, kuid ideoloogiline osa – kui võrrelda näiteks tänapäevaseid motivatsioonikoosolekuid omaaegsete kihutuskoosolekutega, võib leida sarnasusi nii et vähe pole.

Vahe on võib-olla ehk selles, et kui tolleaegne aparatšik oli sageli tõepoolest küüniline ja ei uskunud sellesse, mida ta pidi mõtlema või tegema, siis tänapäevane kapitalistlik realist juba tihtipeale usub – tema kõige intiimsemasse sfääri on tunginud projektijuhi või turundusskemaatiku ametikeel, see sünteetiline smailifeiss.

«Brežnevi» metafoorilise lugemise võimalus ja seletus tänapäeval nr 2: lugege «Brežnevit» ja siis mõelge Savisaarele, Tallinna linnavalitsusele, mupole jne. Seda tegelikult polekski vaja mainida, see on siililegi selge. Lugege «Brežnevi» raamatut ja kõndige mupo peahoonesse, tunnetage õhustike sarnasust. Pigem esteetilises võtmes.

Kogenud ajaloolane Mletšin on raamatu kirjutamisega hästi hakkama saanud. Ikka küsitakse, kuidas sai niisugune tümikas nagu Brežnev nii kaua võimul püsida – ikkagi peaaegu kakskümmend aastat üliriigi tüüri juures. Raamat annab vastuseid: Brežnev oli väga hea suhtleja ja inimestetundja.

Ta oskas intriige punuda, õigeid inimesi enda ümber leida ja mängida olukorrad välja just nii, et õiged inimesed tema ümber üksteist väga ei sallinud – seega jäid ära sarnased vandenõud nagu Brež­nevi enda osalusega punutud Hruštšovi tagandamine.

Hästi kirjutab Mletšin lahti tolleaegset nomenklatuuri, liikuvaid võimukeskusi selle sees, kuidas kellegi poliitiline täht tõusis või langes. Raamat on informatsiooni- ja faktitihe, kuid kordagi ei teki muljet, et takerdutakse kuhugi kuivuse labürinti. Iga olulise pleenumikokkuvõtte kõrvale saame elavaid pildikesi nagu näiteks kas või see, kuidas Brežnev Saksamaa-reisil, kui ihukaitsjad ei tahtnud lasta tal autost rahvale lehvitada, lubas vastasel juhul autouksest välja karata.

Mletšini raamatust jääb Brež­nevist mulje kui soojast ja huumorimeelega inimesest, kes ei pidanud paljuks kunagisi sõjakamraade oma Kremli kabinetis vana hea Ljonjana vastu võtta või ükskõik mis ajal telefonikõne teha ja mõnelt alluvalt kusagil kaugel oblastis küsida, kuidas käsi käib ja kuidas viljakoristus edeneb.

Selleks oli Brežnevi laual telefon, millel 70-ndate alguses tema kabinetti külastada lubatud ameeriklaste jutu järgi oli nii palju nuppe, et selle käsitsemisega oleks hakkama saanud ainult kõige kogenum organist.

Loomulikult polnud Brežnev mingi ullike, show­man’ist ordenikandja ja pudilõug, vaid kusagil sügaval tema sees asus ikka külm võimumehesüda. Ta võis olla küll leebe ja sõbralik, sageli sentimentaalne, ent päriselt ei avanud ta end siiski kellelegi, kirjutab Mletšin.
Lenin, Stalin, Hitler, ka Hrušt­šov on eesti keeles juba hästi lahti kirjutatud ja eks tuleb neist mõnede kohta raamatuid veelgi. Need on olnud siiski n-ö teravama äärega, action’ikesksed kriisiaegade riigijuhid. Brežnevi elulugu ja sellega kaasnev periood ongi pigem midagi modernistliku romaani sarnast, kus aeg seisab ja midagi silmaga nähtavat justkui ei toimu.
Seega nõuab selle oskuslik kirjapanek ehk ka kirjutajalt meisterlikumat sulge, kirjutatada n-ö mittesündmustest. Mletšini raamat on kirega kirjutatud, ja üks vähem uuritud tähtis riigitegelane 20. sajandist ning tema ajastu saab oluliselt selgemaks.

Raamat

Leonid Mletšin «Brežnev»
Tõlkija Jüri Kaldmaa
Varrak
503 lk