Krista Kaer: ah, mis me ikka tõlgime...

Krista Kaer Foto: Peeter Langovits

Lisaks äsja lõppenud kirjandusfestivalile, kui Eestit külastasid mitmed väga head väliskirjanikud, tekitas tahtmise tõlkekirjandusest rääkida veel ka üks möödunud nädalal nähtud lõik «Terevisioonist».

Seal tutvustas oma lemmikraamatuid üks pangandusinimene ja näitas ka ingliskeelset Haruki Murakami raamatut. Küsimusele, miks inglise keeles, vastas ta, et tahab minna võimalikult lähedale algallikale, ja et kui näiteks ilmub eesti keeles mõni Umberto Eco romaan, siis on see kindlasti tõlgitud kõigepealt inglise keelde ja alles seejärel eesti keelde.

Pean tunnistama, et see jahmatas mind sügavalt. Ma ei tea, et ühtki Eco romaani oleks kunagi kaudtõlkes avaldatud, ning nende raamatute nimekiri, mille puhul on kasutatud kaudtõlget, on Eestis üldse erakordselt lühike.

Peale tõesti vist mõne inglise või vene keele vahendusel tehtud tõlke tuleb ette ka juhtumeid, kus autor nõuab, et tema raamatut ei tõlgitaks algkeelest. Nii oli lugu näiteks Aleksei Pehhoviga, kelle «Varjus hiilija» tuli tõlkida ingliskeelsest muudetud väljaandest.

Me oleme alati olnud uhked oma tõlkekultuuri üle ning õigusega. Ükskõik, mida praegu ka kommertslikumate raamatute tõlketaseme kohta ei öelda, tõlgivad meil väärtkirjandust siiski suurepärased inimesed, kes tunnevad oma tööd väga hästi ja teevad seda suurel määral entusiasmist.

Neile, kes tahavad inglise keele kaudu algallikate lähedale jõuda, võin öelda, et eesti keele kaudu õnnestuks see sageli tõhusamalt, sest olen võrrelnud eesti ja inglise keele tõlkijate tööd. Natuke on ettekujutust ka Soome ja Venemaa olukorrast. Olen näinud klassikatõlkeid, kus tekstilõike on vahelt ära jäetud, lõikude kokkuvõtlikust esitamisest ja kohatisest vabast ümberjutustusest rääkimata.

Nii et meie tõlgete taseme üle pole väga palju põhjust nuriseda, kuid eks paremini saab alati ja selle poole tasub püüda. Siin tasub vist meenutada ka niisugust minu meelest elementaarset tõde, et iga eesti keelde tõlgitud teos muutub otsekohe eesti kultuuri osaks, olgu selle autor pealegi pärit kusagilt mujalt. Oma lugejate kaudu hakkab ta mõjutama meie kultuuriruumi ning tema mõtted võivad saada ärgituseks kohalikele inimestele.

Eesti keele kaudu saab see teos kodustatud ning selleks, et tõlge oleks tõesti hea, peavad tõlkijad tihtipeale avardama ka eesti keele kasutust ja piire, rikastades seega keelt ja hoides seda elava ja mitmekesisena. Sageli peavad nad pingutama isegi rohkem kui eesti keeles kirjutavad kirjanikud, sest originaal sunnib neid selleks.

Mis on mul aga inglise keeles lugemise vastu? Tegelikult mitte midagi, ma loen ise samuti kogu aeg inglise keeles. Ja just sellepärast ma saangi aru, mis vahe on inglise keeles ja eesti keeles algallikale lähenemisel.

Minu sõnavara inglise keeles (eriti passiivne) on ilmselt suurem kui keskmisel eesti lugejal, kuid sellegipoolest vajan tõlkima hakates peaaegu iga lause puhul sõnaraamatut, et kontrollida nüansse, sõnade ja väljendite tagapõhju, kultuurivihjeid ja pärisnimesid. Lugedes ma seda ei tee, ja olen kindel, et seda ei tee ka enamik lugejaid.

Seega saavad nad – erandid välja arvatud – loetud raamatust ettekujutuse, mille juures nad pole teatud tasanditeni küündinud. Ja mille juures nad tihtipeale isegi ei kahtlusta, mis tasandeid ja seoseid seal olla võib, sest mingi mulje on ju kätte saadud. Eesti keeles lugedes saadakse loodetavasti ikka veel enamikust sõnadest ja nendega seonduvast aru. Küll aga võib tekkida olukord, et ma ei saa lugeda eesti keeles raamatut, mis mind huvitab, sest seda pole tõlgitud ja tõenäoliselt ei tõlgitagi.

Kõike huvitavat pole olemas ka inglise keeles. Ingliskeelne maailm saab endale lubada väga vähest tõlkimist, kuigi isegi see hakkab muutuma. Meie seda lubada ei saa. See, et letid raamatupoes on raamatuid täis, ei tähenda veel tingimata, et enamik neist raamatutest avardaks meie maailma.

Nende teoste ennustatav tiraaž, mis suudaks seda teha, kipub paraku viimasel ajal paari-kolmesaja kanti jääma ning kirjastajad panevad need lihtsalt kõrvale.

Ometi oleks meil neid hädasti vaja. Eestlased on väga tundlikud selle suhtes, mida maailm neist arvab ja kas maailm ikka nende kannatusi piisavalt mõistab. Tahaksin vastu küsida, kas meie teame samal ajal, millest kirjutab ja mõtleb maailm, ning kas meie mõistame ülejäänud maailma kannatusi, lootusi, hirme ja tahtmisi.

See, et me loeme ajalehtedest arve ja fakte ning sageli tähelepanu tõmbamiseks ülepaisutatud hirmulugusid, ei tee seda maailma meile veel reaalseks. Teatud mõttes on maailm meile avanenud, piirid lahti läinud ning sõita, matkata ja ringi vaadata on võimalik peaaegu kõikjal. Kui aga läheme kuhugi, teadmata midagi selle rahva hingest, mis leiab sageli väljenduse just ilukirjanduses, ei oska me seda ka kohapeal märgata ja tuleme tagasi sama targalt või lollilt, nagu me sinna läksime.

Me vaidleme ja pusime asjade kallal, mida on arutatud ka enne seda ja paljudes sarnastes olukordades, me arvame, et iga meie mõte, solvang ja hirm on ainulaadne ja kordumatu, teadmata, et oma hingesugulast või lohutust on võimalik leida maailma teises otsas kirjutatud raamatust.

Kunstnikel ja muusikutel pole vaja oma loomingu arusaadavaks tegemiseks sõnu, kirjanikel on. Ilma tõlkekirjanduseta tõmbub meie maailm tuntavalt koomale ning kui eesti keel jääb selles valdkonnas inglise keelega võistlema, on üsna etteaimatav, kumb neist kaotab.

Kui hakata meenutama tõlkeraamatuid, mida on Eestis tõeliselt tähele pandud, meenub eelkõige Sofi Oksaneni «Puhastus». Seda on tõlgitud juba 40 keelde ja kindlasti mitte sellepärast, et lugejaid huvitab just see, mis toimus kunagi ühes väikeses Eesti külas.

Prantsusmaal vallandas «Puhastus» arutelud Teise maailmasõja ja ajalootaaga teemal, Saksamaal süüviti sellest kõneldes oma minevikku, sama toimus igal pool mujal. Soomes eestlastest kirjutatud raamat toimis katalüsaatorina, mis tekitas Hispaanias nende oma kodusõja teemalise arutelu.

Eestis oli sellest raamatust väga palju juttu muidugi ainult ühel lihtsal põhjusel: raamat rääkis meist endist.

Tegelikult aga, nagu on öelnud hispaanlane Arturo Pérez-Reverte, räägivad kõik selle maailma raamatud meist endist.