/nginx/o/2011/06/03/610634t1h33dd.jpg)
Õigupoolest olen alati sääraseid raamatuid lugeda tahtnud. Raamatuid, mille sisemine struktuur on täiel määral võimsa puändi teenistuses. Neid, mis lugeja elu pimedamale poolele kisuvad ja vääramatu jõuga enda küljes hoiavad.Kuid enne kui asun konkreetse raamatu, Yrsa Sigurdardottiri kirjutatu juurde, loetleksin mõningaid tingimusi, mille täitmine minu arvates sellistest raamatutest väärt lugemisvara teevad.
Esiteks teose taustsüsteem. Olgu selleks siis linn, küla, meres paiknev saar, peaasi et lootusetult kehva kliimaga, hämar ja süngevõitu paik, et luua õige meeleolu. Teiseks peategelane ehk juurdlust elluviiv uurija, kes on loomult skeptik ja millessegi üleloomulikku ei usu.
Lisaks sellele peaks tal olema mõni üldinimlik pahe, kas siis alkoholism, ahelsuitsetamine või mingid suhtlemishäired, millega pidevat, kuid lootusetut võitlust pidada saaks. See annab lugejale märku, et uurija on kõigest inimene. Kolmandaks komponendiks olgu tegelaste ring, kellest üks osutub teadagi mõrvariks.
Esialgu tavalised, üksteisega seostamatud indiviidid, kes järk-järgult uurimise käigus üha selgemad piirjooned ja omavahelised seosed omandavad. Agathachristielik skeem – mõrvar on üks meie seast – on siinkohal kuulikindlamaid narratiivi ülesehitusviise, millise leiutamist krimikirjanduses pean sama revolutsiooniliseks kui teise näitleja lavaletoomist vana-kreeka tragöödias.
Neljandaks ja sedakorda viimaseks, õigupoolest raskesti piiritletavaks komponendiks on oletatava mõrvari ähmane kujutis, mis lugeja teadvuses järk-järgult üha teravamaid piirjooni omandab. Ta on keegi tegelastest, väliselt täiesti normaalselt käituv inimene, kes laseb paista end kellegi teisena, kui ta tegelikult on. Sest õigupoolest on ta salakaval ja külmavereline koletis.
Krimilugude jutustamisel on ülimalt oluline, et romaani kestel ülesehitatud müsteerium lõpplahendust leides lugejaile pettumust ei valmistaks. See on raske ülesanne, sest säärase žanri suur levik on sellised võimalused suurel määral publikule ette ära mänginud. Mõrvamüsteeriumi lõpp ei tohi olla kunstlik, nagu mõningates vähem õnnestunud Poirot’ lugudes.
Tuleb öelda, et Yrsa Sygurdardottiri puhul kannab lugu end lõpuni välja. Tegevuspaigaks on vulkaaniline Islandi saar. Piisavalt sünge ja salapärane koht, mille kirjeldamisega autor kenasti toime tuleb. Peategelaseks aga advokaat, kes hiljuti oma mehest lahutatud ja seetõttu pealesunnitud tsölibaadis viibib.
Ülejäänud tegelased, kelle seast ka mõrvarit otsime, on ülikooli ajaloo osakonnaga seotud isikud, kelle omavahelised suhted on pehmelt öeldes keerulised. Ja et kõik oleks ikka nii nagu olema peab, kuulub grupp üliõpilasi mingisse gootikat viljelevasse salasekti.
Kuna moonutatud laip leitakse printerikapist, silmad peast välja urgitsetud ja rinnale kummaline märk lõigatud, peab mõrvargi eeldatavasti piisavalt väärastunud indiviid olema.
Autori kiituseks tuleb lisada, et tema jagatav info, mis puudutab nõiduse ajalugu keskaegses Euroopas ja mille nüanssidega skeptikust uurija juurdluse vältel ikka ja jälle on sunnitud kokku puutuma, on lummavalt huvitav lugemisvara ja nagu väidavad internetiallikad, ka üksikasjadeni tõele vastav.
Lugeja saab aimu nõiaprotsesside õudustest ja keskajal kirjutatud kurikuulsast käsiraamatust «Nõiahaamer», mille abil inkvisiitorid nõidu tuvastasid. Nõnda on Yrsa Sygurdardottiri romaan ühtaegu põnev ja hariv. Seda enam, et lõpp suudab üllatada.
Raamat
Yrsa Sigurdardottir
«Kolmas märk»
Varrak, 2011, 367
Tõlkija Askur Alas