Kümme meetrit terastorni – vaatemängust igavuseni

Tantsiv torn: 90 minutit tantsu ja vaatemängu ning seda lausa kuuel tasandil. Foto: Kari Vainio

Euroopa kultuuripealinnade Tallinna ja Turu suurim koostööprojekt «Tantsiv torn» esietendus aprillis Turu kultuurikeskuses Logomo. Nagu põhjanaabrid on teatanud, saatis kolmapäevast Tallinna kolivat lavastust edu – seda käis vaatamas üle 6000 huvilise.

Kahtlemata nõuab see esitajatelt, Aurinkobaletti tantsijatelt, Saša Pepeljajevi enda trupilt Apparatus Theatre Moskvast ja Venemaa inseneriteatri AKHE insener-näitlejatelt võimsaid, võib-olla isegi üliinimlikke pingutusi. 90 minutit kestval etendusel tuleb pidevalt liikuda kümnemeetrise terastorni kuue (!) tasandi vahel.

Jah, tantsijad on tublid. Nad teevad rasket füüsilist tööd hingeldamata ja komistamata. Huvitav on ka AKHE inseneride tegutsemine – torudest üli­inimese ehitamine, hiigeltiibadega inimese lennutamine või kogu torni valgesse kilesse mähkimine.

Vaatamata sellele tükib vägisi pähe mõte, et seda kõike on juba nähtud. Kas või Peeter Jalaka «Eesti meeste lauludes», kus oli küll tantsu vähem, ronimist veel vähem, kuid võimsust ja jõudu, eelkõige aga ideed mitu korda rohkem.

Mis on «Tantsiva torni» idee? Sellele küsimusele vastamisega jään ma jänni, sest kõike on liiga palju. Torn, mis meenutab laeva ja mis korraga on ka sipelgapesa, sümboliseerib maailma. Ja selles maailmas tegutsevad inimesed, kes võitlevad ja otsivad õiget teed, jõudes mõistagi ummikuni (hukuni), et siis ehk uuesti sündida.

Kõik muundumised – üli­inimeste sünd ja hukk, maailma areng – on ümbritsetud vana tehasehoone trööstituse, hammasrataste, torude, roostehõngu, nii kujutletava kui ka reaalse mustusega.

Pepeljajevi lavastuses on eraldi fookuses naine. Von Krahli teatri näitleja Riina Maidre kehastatava naise rollid muutuvad lavastuse jooksul: ta on kuninganna, ihaldatu, meeste poolt ärakasutatu, ema, korraga nii maailma algus kui ka lõpp. Võib-olla suudab haldjalikult hõljuv ning kõigest pisut eemal olev, kord hell, kord külm naine tõesti maailma päästa? Igatahes on Maidre laval lummav ja tema hääl kannab.

Vaatemängu «Tantsiv torn» pakub, vähemalt siis, kui suudad otsustada, mida ja keda vaadata. Aga kõik need vihjed, mitmetasandiline sümbolite virvarr väsitab lõpuks. Kohati isegi lämmatab. Ja siis on õige aeg panna silmad kinni ja kuulata muusikat, saades nii ehk võimsamagi elamuse. Sest «Tantsiva torni» kõige huvitavam osa on Ülo Kriguli lummav, hällilaulust tehnolike helideni ulatuv helimaailm.

Või võtta eeskuju Soome suurima päevalehe Helsingin Sanomat soovitusest mitte sundida end iga hinna eest mõistma, vaid avada oma meel ja lasta ennast viia assotsiatsioonide matkale. Naudingut pakkuvat ja ammulisui vaatama sundivat lõiked ülevast argipäevasesse ja pateetilisest koomilisse.

Uuslavastus
•    Lavastaja, koreograaf ja kunstnik Saša Pepeljajev. Torni konstruktsiooni autor Pavel Pepeljajev. Helilooja Ülo Krigul. Kostüümikunstnik Reet Aus.
•    Esitajad Aurinkobaletti (Soome), Apparatus Theatre Group (Venemaa), insenerteater AKHE (Venemaa) ja eesti muusikud.
•    Esietendus 14. aprillil Turus,
Eesti esietendus 8. juunil Kultuurikatlas.