Kaasaegse tantsu taltsutamine

«Väikeses printsis» põimuvad tihedasti helid, pildid, liigutused ja rekvisiidid. Foto: Harri Rospu

Oksana Titova lavastus «Väike prints» on esimene pääsuke, mis kuulutab Estonia teatri uut kaasaegse tantsu sarja «PööningTants». Sari ise on loodud tänuväärse eesmärgiga hajutada klassikalise ja kaasaegse tantsu vahelisi institutsionaalseid, ideoloogilisi ja koreograafilisi piire, mis praegu on Eesti tantsupildis liiga sügavalt kinnistunud.

Kaasaegne tants on jõudnud omadega niikaugele, et ka rahvusooper näeb selle jaoks oma struktuuris püsivat kohta, uuest sarjast loodetakse, et see rikastab nii Estonia repertuaari kui sealsete tantsijate võimeid. Kaasaegne tants on taltsutatud.

Nurga taga, aga olemas

Selle protsessi esimene vili pole mitte protestivaimust kantud performance-kunsti piiridel kõõlumine, vaid võrdlemisi turvaline tantsulavastus. Ometi säilitab kaasaegne tants isegi Estoniasse kolides oma marginaalimaine – «Väikese printsi» esietendus toimub Estonia kammersaalis, samal ajal kui punase vaiba ja šampanjaklaaside kõlina saatel mängitakse suures saalis «Carmenit». Ka rahvus­ooperis on kaasaegne tants pisike ja nurga taga.

Lavastusena on «Väikesel printsil» palju häid eeldusi. Selle taga töötab sama meeskond, mis auhinnatud «Hamleti» puhulgi – Oksana Titova koreograafiat orgaaniliselt võimendava helitausta keedab osaliselt kohapeal kokku Taavi Kerikmäe; lavalise tegevusega tantsib duetti Andres Tenusaare videopilt; Elo Soode valdavalt tagasihoidlik kostüümi- ja lavakujundus võimaldab lavastuse lõpuosas tuua efektselt sisse deus ex machina. Lisaks aitab «Väikese printsi» tähistaevast ja kõrbeliivast küllastunud õhkkonda luua Anton Kulagini valguskujundus.

Helid-pildid-liigutused-rekvisiidid on üksteist tunnetades tugevalt läbi põimunud. Paraku ei saa sedasama öelda misanstseenide kohta ja nõnda saab «Väikesest printsist» üksikutest hakitud piltidest koosnev rida Antoine de Saint-Exupéry samanimelise raamatu ainetel.

Neist piltidest endist võib leida nii mõndagi huvitavat. Olgu selleks siis mängud boamao sisemusega, mis on leidlikult tekitatud tantsu ja video sünkroonsest kasutusest, või klaaskupli alla peidetud roos, mis tantsitakse nähtavaks hoopis tantsija kaela ümber seotud plastlehtri abil.

Ilmselgelt on tegijail olnud nii võimeid, vahendeid kui võimalusi, ent miskit on kusagil puudu. Taban end esietendusel ühtäkki küsimast: kui võtta lavastusest koreograafia ära, asendada tantsijad näitlejatega, liikumine lihtsa markeeritud tegevusega, siis mis kogu tervikus muutuks? Kas üldse muutuks?

Ilusad, kuid tühjad

Koreograafile tuleb au anda selle eest, et klassikalise koolitusega balletitantsijad Eve Andre, Robbie Bird, Sam Brown, Danie­l Kirspuu, Nanae Maruyama, Marika Muiste ja Helen Veidebaum on  tõepoolest pandud teisiti liikuma ja kujundid varieeruvad kaklusstseenidest magamiskotis tõuguna roomamiseni.

Aastaid tantsijate kehadesse treenitud klassikalisest tehnikast läbi murda on kahtlemata keerukas ülesanne ja liigutuste sooritusele pole iseenesest midagi ette heita. Ent kui Eve Andre emotsionaalne rebasesabasoolo välja arvata, näikse balletitantsijate kanged kehad «Väikese printsi» siiras ja selges maailmas kuidagi kaugeks jäävat. Küsimus on siin pigem teatavas tunnetus- ja mõtteviisis, tublist silmale tehtud sooritusest enam ei piisa.

Kui parafraseerida Antoine de Saint-Exupéry enese sõnastust, siis liigutus on vaja täita millegagi, mida näeb vaid südamega. See tuleb taltsutada – teha tants enda omaks ja vastutada selle eest. Vastasel juhul võiks väike prints tantsijaile ette heita sedasama, mida aiatäiele roosidelegi – te olete ilusad, kuid te olete tühjad.

Sestap tuleb rahvusooperi tantsuinimestele vaid soovida jõudu kaasaegse tantsu taltsutamisel.

Uuslavastus
«Väike prints»
Koreograaf-lavastaja Oksana Titova. Helilooja Taavi Kerikmäe. Kunstnik Elo Soode. Videokujundaja Andres Tenusaar. Valguskujundaja Anton Kulagin
Esietendus 2. juunil Estonia teatri kammersaalis