Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

NO99 mängib sügisel nimekas Odéoni teatris

«Kuidas seletada pilte surnud jänesele» aktsioonis. FOTO: Ene-Liis Semper

Novembris annab teater NO99 kuus külalisetendust legendaarses teatris Odéon. Kutsujate palvel mängitakse 4. novembrist Pariisis lavastust «Kuidas seletada pilte surnud jänesele», mida väljaspool Eestit on esitatud näiteks Viini festivalil Wiener Festwochen, Berni festivalil Auwirleben, lisaks veel Tamperes, Peterburis, Vilniuses ja Nitras.



«Samamoodi, nagu me oleme saanud ka kõik teised kutsed: tänu lavastusele,» vastab NO99 kunstiline juht Tiit Ojasoo küsimusele, kuidas õnnestus saada ihaldatud kutse Odéoni. «Pariisist tuldi siia lavastust vaatama ning päev hiljem saabus postkasti kiri: «Meile meeldis lavastuse elusus ja energia. Teemad, mida lavastus puudutab, tunduvad meie jaoks väga olulised ja tähtsad kogu Euroopas. Ma helistan teile peatselt.»»

NO99 kinnitusel pole Odéonis varem ükski Eesti teater külalisetendusi andnud. Seetõttu on Odéoni jõudmine lisaks NO99-le oluline ka Eesti teatriloos. Odéoni teatri tähtsusest rääkides tsiteerib Tiit Ojasoo Mati Unti, kes kirjutas 1960ndatest: «Muidugi jõudis mingi kauge kaja, mis mujal maailmas toimus, siiagi, aga «meie» põlvkond ilmselt idealiseerib oma mälestusi, kujutledes end Odéoni teatrit vallutamas ja Woodstocki kontserdil viibinuna. See tundub tagantjärele nii.»

Ojasoo sõnul pole Odéon mitte ainult «teater», vaid teatud kultuurimärk. «Ning Undi lausutu ei võta kokku ainult ühe põlvkonna suletud ühiskonnas sündinud unistusi, vaid mingit laiemat eesti kultuurile iseloomulikku püüdlust. See ei ole mitte see, et eesti teater jõuaks nüüd provintsist metropoli, sest provints pole seotud mitte geograafia, vaid kujutlusega iseendast. Võib-olla seda eesti teatrile see tähendabki – et kui Undi põlvkonnal olid silmaring, oskused ja tahe, aga polnud võimalusi Odéonis mängida, siis tänapäeval peaks eesti kultuuriinimene enda käest küsima, et kui me oleme võitnud võimaluse, siis mis on kaotsi läinud. Odéoni kutse oli meie jaoks märk, et NO99 ei asu provintsis.»

NO99 näitlejatele pole Ojasoo sõnul Odéonis esinemine mitte kui finiš, vaid üks hetk nende teel. «Etendus Sakala tänaval ning etendus Pariisis Odéoni teatris on meile võrdselt tähtsad,» on Ojasoo kindel.

Tagasi üles
Back