Uusi eesti oopereid sünnib harva, kaugeltki mitte igal aastal. Oma teise soorituse selles klassis teeb Timo Steiner (35), kes helide loomise kõrval juhib paljusid asju: ETV muusikasaadet «Mi», Tallinna Muusikakeskkooli ning koos Ülo Kriguliga Eesti muusika päevi.
«2 pea» aluseks on tõestisündinud lugu vene kirurgist Vladimir Demihhovist, kes 50ndatel eksperimenteeris inimkonna hüvanguks, siirdades suurtele koertele kutsikapäid koos esikäppadega.
Ooperi peategelasteks on vana lojaalne koer Sultan ja noor revolutsiooniliselt meelestatud Šarik. Toimub operatsioon. Segakoer hääbub. Kole lugu. Ilusa ilma puhul kohtusime heliloojaga Politseipargis purskkaevu kõrval, vetevulin mahendamas meeli.
«2 pead» on su esimene täispikk ooper, eks ole, seitsme aasta tagune «Kosjas» oli lühike.
«2 pead» ei ole ka päris pikk, ta on talutav inimesele, kel ooperikogemust üldse ei ole: ligikaudu poolteist tundi.
Niipalju kui ma su muusikat olen kuulanud, ei meenuta see klassikalise ooperi käekirja. Kas «2 pead» on ka moodne teos?
Klassikaline ooperigurmaan leiab sellest kõigepealt klassikalise ooperi avamängu. Aga mind isegi üllatab, kui sa ütled, et ei leia minu heliloomel ooperiga seost, iseenesest karakteri loomine on üks põhiasi, millega ma tegutsen, aga selle ooperi puhul on ka vihjeid ajaloolistele ooperitele ja stiilidele.
Mis oli algimpulss ooperiks?
Kolm aastat tagasi, Tõnu Kaljuste kontserdil «Reekviem loomaaias», oli ka minu kantaadilaadne teos «Kuked ja kanad». «2 pead» ongi nagu selle teose teine osa, samas sündis sellest täiesti iseseisev teos.
Kõigepealt tulid doktorile ja koertele muusikalised karakterid, aga ooperis muidugi tekst ise loob need, ja pealegi need koerad õnneks räägivad. Vanal koeral Sultanil võiks olla mingid haledamad jooned, noore koera Šariku puhul, kes tahab revolutsiooni teha, aga võtsin natuke inspiratsiooni ka Straussi «Salomest». Koerte hääbumises tõin täiesti meelega sisse Pärdi lihtsuse, kolmkõla käik tungib karakteritesse sisse.
Miks Eestis nii vähe oma oopereid sünnib?
Minul on sellest alati väga kahju olnud, ma ei tea, kas iga aasta oleks võimekust, aga üle aasta võiks rahvusooperi laval küll uus eesti ooper olla, või siis üle aasta vaheldumisi Vanemuisega.
Miks on oopereid vähe? Peapõhjus on selles, et instrumentaalmuusikat võid kirjutada enda lõbuks, aga ooper nõuab tellimust, see on nii suur ajaline ja koosseisuline maht, ta on kallis: lavastus, kunstnik, valgus – aga see park on ju nimetatud kahel teatril olemas. Aga võib-olla nad kardavad, et eesti ooper ei lähe soomlastele peale, nemad ju meil siin põhipubliku moodustavad.
Tagasi sinu muusika juurde. Põhjus, miks ma sind enne niimoodi solvasin, et ei pidanud eriti ooperiheliloojaks, oli see, et sinu muusikas sünnib kõik kohe, sageli korraga või siis plokkidena... See on moodne lähenemine akadeemilisele muusikale, isegi võrreldav elektroonilise muusikaga – ma ei mõtle otseselt tantsumuusikat.
Jah, ma isegi olen seda tähele pannud, ja juba puhtfaktiliselt on enamik, mis ma kirjutanud olen, instrumentaalmuusika. Muide, inspiratsiooniks elektronmuusikat, ma naudin seda ja mõtlen, et kuidas see võiks pärispillidega kõlada. Aga jah, selliseid pikemaid liikumisi on selles uues ooperis küll, plokke, kus üks asi tuleb sisse ja lükkab teise välja, ja kohe tuleb kolmas ja neljas, seda uues ooperis nii palju ei ole.
Sellist sämplitehnikat.
Jah, aga veidi ikka on. Aga pigem ikka mahlerlikke kihtidena toimuvaid asju, eriti lõpus on mitu erinevat meeleolu, tagaplaan ja eesplaan kogu aeg vahelduvad.
See on natuke ebaõiglane, kolm aastat teed tööd ja siis kolm korda esitatakse.
No aga see on praeguse Eesti muusikateatri seis, ma tõepoolest ei tea, mis sellest tükist edasi saab. Mingis mõttes meil ongi publikut kolme etenduse jagu, erandiks on ehk «Wallenberg», mis käib tsüklitena.
Ma ei arva, et asi on ooperileiguses, praegu toimub nii meeletult, et igale poole ei jätku inimesi. Nii, aga mis veel käsil?
Tegin Tšaikovski klaveripaladest paar abstraktsiooni, lastealbumiks, tahaks selle tsükli ära vormistada. Üle mitme aasta olen üritanud selle suve vaba hoida. Mul on selline tunne, et kui see ooper tuleb, võtab see emotsionaalselt nii läbi, et sellega peaks natuke saama olla.
Kust sa uut asja kirjutama hakates inspiratsiooni saad?
Need pildid on meie ümber kogu aeg olemas, ja just instrumentaalmuusika juures erutab mind see, et sinna ei pea sõna vahele toppima, ning abitus sõnadesse panna on sellesse muusikasse sisse kodeeritud.
Linnakeskkonnas meeldib mulle anonüümne, möödaminev rütm, selline liikumine. Liikumine annab üldse selgust. Kui mingid ideed kokku jooksevad, on esimene asi, mida saab enda päästmiseks teha, minna jalutama ja vahel juba esimesel sammul tulevad lahendused, tegelikult võiks pärast esimest sammu tuppa tagasi minna.
Ühe osa sinu loomingust moodustab ka kujundusmuusika: saated, filmid...
Neid asju naudin just sellepärast, et nii kiiret tagasisidet ei saa kuskilt mujalt. Teinekord režissöör kirjutab: liiga morbiidne. Ülilakooniliselt. Selle peale ei ole mõtet solvuda, tuleb teistmoodi teha. «Opi» puhul mul oli endal selline tunne, et ma teen selle ära, aga tõenäoliselt tuleb aasta pärast vahetada, sest see hakkab ruttu pinda käima, aga nüüd juba palju aastaid töötab eetris.
Mida uut oled muusikas avastanud?
Ühe kuulamissoovituse sain hiljuti Kantshelist rääkivast dokfilmist, ja see on Silvestrov. Kantsheli rääkis, et arst kirjutas talle jalutamise välja, aga talle üldse ei meeldi jalutada, ja ainus, mis selle talle talutavaks teeb, on see, et ta saab samal ajal kõrvaklappidest kuulata Silvestrovi muusikat.
Ka mulle meeldib klappidega ringi käia ja kuulata, ühe korra isegi läksin Estonia kontserdisaali, kus kanti Vasksi muusikat ette, aga ilm oli soe ning ma lõpetasin ümber Estonia kõndides ja klappidest raadioülekannet kuulates sellestsamast kontserdist, päris tore, puudus see sotsiaalne ahistus, et inimesed istuvad kõrval, sain oma mõtetega tegelda ja linnaruumis muusikaga üksi olla.
Sinu autoriplaat ilmus kolm aastat tagasi, kas on oodata järgmist?
Kiusatus on. Ma ei tea, kas klassikalises muusikas on see üldse teema, aga kodus lindistatud muusika, nagu seda viimasel ajal popmuusikas palju tehakse, tahaks ka midagi sellist teha.
Kutsuks sõbra tšelloga külla, paluks tal mängida mõned motiivid ja siis hakata midagi tegema selle muusikaga. Kodusalvestustehnika jätaks kuulda ka selle ruumi ebatäiuslikkuse, mis annabki selle erutavuse, mis selles muusikas on.
Uudisooper
Timo Steiner «2 pead»
• Libreto Maarja Kangro
• Lavastaja Mart Koldits
• Osades Juuli Lill (metsosopran), Oliver Kuusik (tenor), Rene Soom (bariton) – kõik Estoniast – ning Olari Viikholm (bass) Eesti Rahvusmeeskoorist
• Kaasa teevad Nargenfestivali koor ja ERSO Tõnu Kaljuste juhatusel
• Esietendus 10. juunil Tallinnas Noblessneri valukojas, etendus kuulub «Tallinn 2011» programmi