Siin ja praegu: Edgar Savisaar

Edgar Savisaar Foto: Toomas Huik

Full disclosure kõigepealt – Postimehe kultuuritoimetus tellis selle arvustuse minult; ma tunnen endise kolleegina Tuuli Kochi; Edgar Savisaart ei tunne (seega saan kujundada pildi temast vaid «kallutatud» meedia põhjal). Igaüks võib nüüd oma rikutuse piires edasi mõelda, aga abiks mõni märksõna või -fraas: «PM kui Reformierakonna hääletoru», «õukonnameedia», «natsionalistlikult kitsarinnaline meedia», «tellitud lugu» (vastab tõele – tõepoolest on see lugu tellitud) jne.

Võib-olla aitab edasi mõelda ka teadmine, et ma ei kirjuta arvustust mitte Edgar Savisaarest või Tuuli Kochist, vaid raamatust. Kuid muidugi on teema tundlik – «Edgar Savisaarest raamatut kirjutada on suurim hullus,» kirjutab ka Tuuli Koch ise raamatu eessõnas. Omakorda hulluse analüüsimine on Kolgata tee ja peaks olema psühhiaatrite pärusmaa, sealt kuskilt Michel Foucault’ kandist, sestap vaid paar märkust.

Jaak Allik andis Sirbis (20.05.2011) Savisaare raamatule hävitava hinnangu, nimetades seda «keelepeksuks» ja nähtuseks, kus mõistusega pole palju tegemist (aga see ongi ju hullus, nii seisab kirjas ka raamatus).

Vaatamata kogu lugupidamisele Jaak Alliku vastu (ok, ta oli kommunist, aga samas on ta laia silmaringiga poliitik, teatraal ja haritlane), tundub siiski, et ta mõtles selle raamatu enne lugemist oma peas valmis ja leidis seejärel, et loetu ei vasta tema konstruktsioonile. Ent on ka neid asju, milles jagan Alliku seisukohti.

Niisiis arvab Allik, et Merit Kopli ja Kalle Muuli leidsid Tuuli Kochis just õige inimese, keda panna kirjutama Edgar Savisaare idarahaskandaalist. Tavaline vandenõuteooria, mis on seda kummalisem, et Allik, süüdistades Tuuli Kochi keelepeksus, asub ise samasugusele teele.

Veelgi kummalisem on, et selle loo valmimisest on Tuuli Koch ja PM seoses Bonnieri auhinna saamisega päris palju ise rääkinud – et idaraha küsimus tuli välja raamatu materjali kogumisel, mitte ei söödetud Tuuli Kochile ette. Erinevalt Allikust tegin ma veel ühte asja – ma helistasin autorile ja küsisin üle. Vastus sama.

Samas saan aru Alliku ilmselt põhietteheitest – et raamat ei ole nagu korralik baltisaksa ajalookirjutuse kaanoneid järgiv uurimus. Tõepoolest, ei ole ja eriti hale paistab see silma võrdluses Savisaare enda raamatuga «Peaminister». Ent kui tõusta veidi nüüd sellest konstruktsioonist kõrgemale (madalamale, kui soovite), siis kõik raamatud ei peagi sellised olema.

Tõepoolest, tundub, et Tuuli Koch tahtis raamatusse panna selle, mis lehest tavaliselt välja jääb. «Reporteritöö pikem vorm,» nagu autor ise kirjutab. Miks mitte nii raamatut ette kujutada – lehes kammitsevad uudise kirjutamist uudisloo ja kujunduse kriteeriumid, tähtajad, mis raamatus on hoopis teistsugused ja pakuvad enam vabadust.

Allik heidab raamatule ette veel, et seal pole registrit ja kui olekski, poleks seal tervet rida Eesti poliitikute nimesid. Lisaks võtab tema sõnul raamatust veerandi Urmas Oti 2003. aasta intervjuu Savisaarega.

Viimane väide on kindlasti vale (intervjuu on lehekülgedel 109–133, raamatus on 190 lehekülge) ja intervjuus esineb näiteks ka nimi Marju Lauristin, keda Allik justkui raamatust ei leidnud, teisest küljest ei meeldinud ka mulle, et raamatus pole nimeregistrit. Ega see intervjuu ka istu, sest see lõhub lihtsalt raamatu rütmi.

Suutsin raamatut lugedes omaks võtta kiire, ajakirjandusliku stiili ja leppida sellega, et see pole põhjalik elulugu, vaid tõesti pikem reportaaž. Aga reportaaži ei lõhuta mingi pika intervjuuga, ka leheküljed 109–133 on selgelt liiga palju. Allik viitab faktivigu näidates toimetamata jätmisele, kahtlustan sama – nii näiteks ei läinud Siim Kallas Euroopa Parlamenti (lk 65), vaid ikka Euroopa Komisjoni.

Kuskil peaks saabuma hetk, kus autor istub koos toimetajaga maha ja vaatab tekstile peale. Seda hetke pole selles raamatus saabunud: Oti intervjuu tulnuks läbi kirjutada ja seda hulka lühemalt. Ning alati on hea kirjutada ülevaadet, kui küsitakse ära põhiküsimused, millele otsitakse tekstis vastuseid.

Küsimus, milline on Savisaar inimesena, on muidugi olemas, kuid liiga üldine. Kuid nagu Tuuli Koch ise märgib, on Savisaare isik täis vastuolusid ja siit saanuks küsimusi, mida esitada.

Tõepoolest, kui Savisaar on poliitik, kes suudab Eesti poliitikas mitu käiku ette näha, miks ta siis kaotab? Kas ta ei suuda end sinna võrrandisse panna? Raamat on ise samast vastuolust kantud – ühtedel lehekülgedel räägitakse Savisaare suurest ettenägelikkusest, teistel sellest, kuidas mingi viga järjekordse kaotuseni viib.

Ja siis on veel mõningaid kõrvalküsimusi, mis on Eesti arengu seisukohalt samuti olulised. Kui Keskerakond värbas venelasi kapo mahitusel, teadmisega, et Vene erakonda ei moodustataks, mis siis nüüd valesti läks? Kus tekkis mõra kapo ja Savisaare vahel?

Raamatut tulebki võtta tõesti nagu tuntud saatesarja «Siin ja praegu», st lugeda saab seda värskena vaid anno 2011 kevadel-suvel, sügiseks, kui Eesti on saanud uue presidendi, võib olla paljugi muutunud. Kindlasti saab sealt midagi ka hiljem, «keelepeksu» kirjapanekuks on ju tehtud ka tööd ja inimesi intervjueeritud, ent samas jätab raamat võimaluse kirjutada Savisaarest veelgi elulugusid. Ja palun toimetage neid elulooraamatuid!

Raamat

Tuuli Koch
«Savisaar. Tujukas ­mängur»
Ajakirjade Kirjastus, 2011, 188 lk