Indiana Jonesi filmi linastumisest möödub 30 aastat

«Indiana Jones ja hukatuse tempel» (1984) – Indiana Jonesi (Harrison Ford) teine ilmumine kinoekraanile.

FOTO: Kaader filmist

Pühapäeval möödub esimese Indiana Jonesi filmi linastumisest 30 aastat. Indiana Jonesi filmid on algusest peale osavalt kombineerinud vana kooli seiklusfilmi teaduse ja parateadusega.

Aardejaht tundub enamasti olevat mõnusalt glamuurne ja olemuselt romantiline ettevõtmine, eriti kui see on oskuslikult põimitud heade karakterite, haaravate seikluste ja paraja koguse irooniaga. Mis seal siis ikka imestada, et Indiana Jonesist ongi saanud filmiajaloo kuulsaim arheoloog.

Harrison Fordi kehastatud tviidülikonnas arheoloogiaprofessor ajab neljas filmis üle maailma taga poolmüütilisi esemeid, millest on aegade jooksul kirjutatud riiulite kaupa raamatuid.

Kindlasti ei saa välistada võimalust, et vähemasti osa neist on kunagi tõepoolest ka eksisteerinud, kuid enamasti on tegu siiski osavate võltsingute või kõmuliste juhtumitega, mis kuuluvad pigem spekulatiivse või pseudoajaloo pärusmaale.

Populaarteaduslikud ajalookäsitlused pakuvad kummatigi kõige rohkem kõneainet, sestap pole midagi imestada, et iseäranis innukalt on taga aetud just neid aardeid, mis kuuluvad ilmselgelt folkloori valda.

Kõige püham mööblitükk

Indiana Jonesi esimene film linastus 12. juunil 1981. aastal. Selles sületäie Oscareid noppinud ja sageli täiuslikuks seiklusfilmiks nimetatud kahetunnises hoogsas loos ajab Jones natsidega võidu seaduselaeka jälgi.

Ajaloolane Joel Levy on seda eset tabavalt nimetanud kõigi aegade kõige pühamaks mööblitükiks. Esialgu kümmet käsku kandvate kivitahvlite paigutamiseks määratud seaduselaegast peeti vana testamendi aegu Jumala kohalolekut tunnistavaks märgiks ja pitseriks – tema tahte väljendajaks. See suutis peatada jõgede voolu ja paisata põrmu linnu: eks tehtud just selle abil maatasa Jeeriko müürid.

Kui uskuda piiblit, oli laekal tohutu vägi ning selle kaudu võis ennast ilmutada jumal. Jehoova ise oli muide andnud selle valmistamiseks Moosesele täpsed tehnilised juhtnöörid. Käsulaekal oli võime tappa kõik, kes seda puudutasid.  

Millalgi enne X sajandit läks käsulaegas Jeruusalemma Saalomoni templist kaotsi. Laeka kohta on käibel ka enam-vähem teaduslik teooria, mille järgi oli tegu hoopis oma ajast tublisti ees oleva tehnoloogiaga – omamoodi Leideni purgiga, mis meie teada leiutati alles XVIII sajandi lõpul.

Arvatakse, et seaduselaeka puit­osad toimisid isolaatorina, kuld­osad olid elektrijuhid ning kaanel uhkeldavad tiivulised keerubid kujutasid endast lihtsalt positiivset ja negatiivset elektroodi.

Igal juhul on laeka saatus üks püsivamaid saladusi. Aeg-ajalt ilmub ajakirjanduses sõnumeid, nagu oleks laegas jälle leitud, kuid üldjuhul ei maksa neid võtta puhta kullana. Film seevastu on puhas klassika, mis on inspireerinud paljusid traditsioonilisi seikluslugusid.

Naiselik ürgjõud

Oma teises seikluses jõuab ­Jones Shanghai kuritegeliku maailma kaudu Indiasse, kus kohtub musta maagiat ja inimohverdusi praktiseeriva jumalanna Kali jüngritega.

Šaktism on višnuismi ja šivaismi kõrval üks hinduismi põhiharusid. Selles austatakse emajumalanna Šaktit kõigis tema vormides. Mõnes voolus nimetatakse Šaktit ka Kaliks, julmaks ja ettearvamatuks, vereohvreid nõudvaks jumalannaks. Kali kultus käsitleb sündi ja surma, elu ilu ja valu ühtsena.

Nimetatud teema on Euroopa kinopublikule kahtlemata kõige võõram. Ühtlasi oli teises linateoses palju vägivallastseene, millest suur osa tuligi lõpuks välja jätta, et kinno pääseksid ka lapsed. Kuni neljanda filmini peeti seda õigustatult sarja kõige nõrgemaks lüliks.

Ajalooline müsteerium

Kolmandale ekraaniteosele on taas inspiratsiooni pakkunud kristlik legend. Püha graal on müütiline reliikvia, imettegevate omadustega anum, mida Kristus kasutas pühal õhtusöömaajal või siis millesse teise versiooni järgi Arimaatia Joosep kogus ristil rippuva lunastaja verd.

Kuigi graali müüt on keldi legendide, pärsia folkloori ja kristliku pärimuse sulam ning idakristluse mõjuvälja jäänud rahvastel see üleüldse puudub, on kõnealust eset sajandite vältel vaibumatu järjekindlusega taga aetud.

Graali legend ilmus lagedale tegelikult alles XII–XIII sajandi paiku mitmes romaanis ning omandas aja jooksul järjest enam müstilisi jooni. Selle omanikeks on peetud näiteks omal ajal kummalisel kombel tohutu mõju saavutanud templirüütleid.

Menukirjanik Dan Brown arendas oma bestselleris «Da Vinci kood» aastaid varem teiste autorite sulest ilmunud teost «Püha veri, püha graal», mille järgi Jeesusel oli Maarja Mag­daleenaga laps ja nende vereliin jätkub tänapäevani.

Jonesi filmis kehastab peategelase isa filmiajaloo parima James Bondina kuulsust kogunud Sean Connery. Terased fännid on kokku lugenud, et peale tema teeb selles kaasa koguni üheksa Bondi-lugude näitlejat.

Viimati linale tulnud staararheoloogi lugu on paraku ajuvaba ja maitsetu segu tulnukatest, KGBst ja ahvinimestest. Filmi koos hoidev kristallkolpade idee põhineb aga kurikuulsatel aaretel, millele on taas omistatud salapärast väge ning mis on eriti populaarsed esoteerikaringkondades.

Supertsivilisatsiooni pärandiks peetud kolbad ilmusid tänu eurooplastele lagedale sadakond aastat tagasi Kesk-Ameerikas. Teadlased pole tegelikult päris ühte meelt, kas tegu on osava pettuse või tõepoolest ehtsate, tuhandeid aastaid vanade aaretega.

1924. aastal avastatud, Mitchell-Hedgesi nime all tuntud kristallkolp on väidetavalt teemanttera abil välja nikerdatud mäekristallist ning seda olevat sajandite vältel hardalt liivaga poleeritud. Tõik, et imeasja praegused valdajad tõrjuvad eksperte lausa tulise oraga eemale, lubab siiski oletada võltsingut.

Ehtne või võltsing

1996. aastal BBC tellimusel Briti muuseumis säilitatavale kolbale tehtud elektronmikroskoopiline ekspertiis näitas, et selle puhul on vaieldamatult kasutatud suhteliselt moodsaid poleerimisseadmeid. Arvatakse, et kristallkolbad on valminud hoopis XIX sajandil Saksamaa meistrite töökodades.

Mõõdutundetult ja pealiskaudselt eri kultuuride pärandit ekspluateeriv film, milles peategelane elab tuumaplahvatuse üle külmutuskapis, oleks võinud küll tegemata jääda.

Kõigest hoolimata on Indiana Jonesi filmid efektne ja tempoga sari, mis põhineb paljudel siinset kultuuriruumi tugevasti mõjutanud ahvatlevatel aaretel, suudab erutada meie meeli, avardada kujutlusvõimet ning juhatada tõelise ajaloo põnevatele ja ettearvamatutele radadele.

Indiana Jonesi filmid

1930. aastate filmisarjal põhinev väljamõeldud arheoloogiaprofessor Henry Walton «Indiana» Jones juunior on seigelnud neljas filmis.

•    «Indiana Jones kadunud laeka jälil» (1981)

•    «Indiana Jones ja hukatuse tempel» (1984)

•    «Indiana Jones ja viimane ristiretk» (1989)

•    «Indiana Jones ja kristallpealuu kuningriik» (2008)

Kõik filmid on saadaval ka eestikeelsete subtiitrite ja lisamaterjalidega varustatud DVDdel.

Tagasi üles