Kolme nädala pärast rõkkab Tallinna lauluväljak noorte laulust ja mütsub tantsust. Nende tuhandete seas on ka Raul-Markus, kelle üritavad suurest hulgast üles leida tema vanaema Marta ja onu Mait. Reporter Anneli Ammas käis eile koos nendega lauluväljakul ammuseid ja hiljutisi pidusid meenutamas.
Sügisel 90-aastaseks saav Marta Kiviselg paneb kepi kõrvale, lükkab selja sirgu, manab näole uhke ilme ja marsib kätega hoogu andes edasi-tagasi – just nii, nagu ta 1933. aastal laste võimlemispeol Kadrioru staadionil marssis.
Marta Kiviselja pojapoeg, 11-aastane Raul-Markus Vaiksoo võtab vanaemal kogenud rahvatantsijana ümbert kinni, mõlema selg läheb justkui iseenesest sirgu, nad vaatavad teineteisele otsa ja võiks kas või kohe polkatuuri lahti lüüa. Raul-Markus läheb juba neljandat korda tantsupeole.
Marta Kiviselja poeg, Raul-Markuse onu, 60-aastane Rain Vaiksoo võiks «Väikese trummilööja» viisi üles võtta, aga ei võta. Ütleb, et nüüd enam ei julge laulda, kuigi Rain käis 1962. aastal esimesel noorte laulupeol.
Marta lugu
Kui Marta Kiviselg 12-aastaselt Läänemaal Võnnu algkoolis kodutütarde võimlemisrühmas kaasa lõi, valiti ta Tallinna vabariigi 15. sünnipäevale pühendatud laste võimlemispeole esinema.
«Meil oli õpetaja preili Oidram, kes ühel päeval ütles, et hakkame võimlema. Rühma võeti ainult kodutütred. Õpetajal oli peos väike raamat, mille järgi ta meid juhendas,» meenutab vanaproua sellise detailitäpsusega, nagu oleks kõik äsja juhtunud: «Aprillis tuli meid kontrollima üks daam Tallinnast. Ta valis meist kõige väiksemad, minu ja klassiõe Rosilde Annuse, öeldes, et teie tulete kindlasti. Olin pisike, kerge ja ma tõesti võimlesin ilusti.»
Võnnu tüdrukud harjutasid ja esinesid kohalikel üritustel kuni koolivaheajani, kuid õpetaja ei rääkinud enam midagi Tallinna võimlemispeole minekust. Kuid ühel päeval astus Kabrametsa küla Tõnise talu õue kooliteenija ja ütles, et homme tuleb teele asuda ja kindlasti kodutütarde vorm selga panna.
«Mul oli vorm puhtaks pesemata, aga kooliteenija läks ja otsis küla pealt kellegi teise vormi ja nii ma võõraste riietega Tallinna läksingi,» meenutab proua. Koos Rosildega astusid kaks tüdrukukest, kompsukesed käeotsas, 50 senti lõunasöögiraha varuks, 13 kilomeetrit Haapsallu. Kui tüdrukud õhtupoolikul raudteejaama jõudsid, algas Marta elu esimene rongisõit.
Elus esimest korda jõudis tüdruk Tallinna ja seal nägi ta esimest korda veoautot. «Sõiduautosid olin ka varem näinud, aga veoautot mitte. Mina sain üsna kerge vaevaga autokasti, Rosilde muudkui upitas ja upitas, enne kui üles jõudis.»
Koormatäis Läänemaa lapsi sõidutati Tallinna Raua tänava koolimajja ja seal nägi Marta esimest korda suuri linnakooli klassiruume ja ta ei jõudnud ära imestada, kui helekollased ja ilusad õled olid lastele asemeteks klassinurka toodud. «Igaüks võttis parajad sületäied ja neist sättisime endale ilusti rivis asemed.»
Söögiks pakuti lastele hommikul ja õhtul võileibu, aga 50 senti nelja-viie päeva lõunaraha kulutas tüdruk roosakale linnajäätisele. «See maksis üks-kaks senti ports ja 23 senti viisin veel koju tagasi.»
Järgmised päevad kulusid Kadrioru staadionil harjutades. «Meid pandi maakondade viis neljakaupa rivvi, igas rivis kümmekond tüdrukut. Kaks ettenäitajat olid tribüüni katusel ja näitasid liigutusi ette, ning üks naine luges muudkui üks, kaks, kolm, neli. Sain noomida ka, sest mõned liigutused olid teistsugused kui kodus õppisime,» on proua Kiviseljal imehästi meeles. «Terve ühe päeva harjutasime rivis marssimist ja see oli kõige raskem.»
Ühel õhtul korraldati kodutütardele ja noorkotkastele sõprusõhtu Pirita kloostri kõrval. Ja seal juhtus 12-aastase Martaga veel üks eluks ajaks meelde jäänud lugu. «Jalutasime tüdrukutega, kui meile tuli vastu uhkes Kaitseliidu vormis mees. Seal lähedal oli suur telk, kus oli ka telefon. See mees ütles mulle, et mine telefoni juurde, võta vastu, kui keegi helistab, ja ütle, et ta pidi korraks ära minema,» meenutab proua.
«Telefoni olin korra vallamajas seina peal näinud, aga rääkinud polnud ma sellega kunagi. Seisin siis seal telefoni juures ja kartsin, et heliseb. Ma ju ei teadnud, mispidi toru kättegi võtta, aga ei julenud seda öelda,» jutustab vanaproua. «Õnneks telefon ei helisenud.»
Koju jõudes ei huvitunud teised suurt sellest, mida laps linnas tegi ja kuidas pidu oli – ainult lambakarjas võimles ta külalastele kava uuesti ette ja jutustas nähtud imedest. Nii said ka lambad väikese Marta suurest seiklusest osa.
Raini lugu
Rain Vaiksoo mälestus esimesest ja ainukesest laulupeost, millest ta osa võtnud, on hoopis lühem kui tema emal. Tallinnas oli 12-aastane Haapsalu poiss 1962. aastaks korduvalt käinud, ka rongiga sõitnud. Isegi lauluväljakule oli neid klassiekskursioonil viidud. Tõsi, see oli enne 1960. aastat, ajal, mil laululava alles ehitati.
Laulupeole sattus ta Haapsalu 1. keskkooli lastekooriga legendaarse Läänemaa laulujuhi, alles viis aastat tagasi kõrges eas lahkunud Helga Kariisi käe all. «Ööbisime tollases 21. keskkoolis mattide peal ja lauludest mäletan «Trummilööja»-lugu,» meenutab Vaiksoo.
Lapsemällu sööbis tal laulupeost paha lugu laululava taga pikas söögilauas. Lõunaks pakuti hernesuppi, mis ajalooannaalide kohaselt oli kokkuhoiu pärast mitte esimese, vaid teise sordi lihast keedetud.
Rahutu lauanaaber vajutas kogemata küünarnuki Maidu supikaussi ja kõik see söök läks poisi viigipükstele. «Hakkasin ulguma, et kõik on mokas – nende riietega pidin ju peol esinema. Üks õpetaja pesi öösel mu riided ära, ajas viigid ka pükstele uuesti sisse ja kontserdil oli kõik jälle ilusti korras,» mäletab mees.
Raul-Markuse lood
Raul-Markusel vedas, et ta Gustav Adolfi koolis kohe esimesel aastal sattus klassi, kus üks kehalise kasvatuse tund vahetati rahvatantsuga. Ega see suurt vaimustust tekitanud, aga 2007. aasta noortepeol oli poiss Agne Kurrikoff-Hermanni juhendamisel oma klassiga väljas.
«Ärevust oli palju ja meie gruppi muudkui filmiti. Proovides oli raske ja ma kartsin – olin ju nii väike veel, aga peol sain aru, et mulle tantsimine meeldib,» meenutab Raul-Markus, nüüd 11-aastane.
Eriti väsitavana on poisil meeles mullune teine meeste tantsupidu. «Ainult kaks päeva oli seal proovideks – hommikul vara alustasime ja õhtul kell kümme lõpetasime. Seal olid hoopis raskemad ja kiiremad tantsud kui eelmistel pidudel.»
Sel suvel läheb 5. klassi lõpetanud Raul-Markus peole Sõpruse ansambli 7.–9. klasside rühma koosseisus. Ta ei näe probleemi, et enamik rühmakaaslasi on temast vanemad. «Eks niisugustes tantsudes, kus vaja tüdrukuid tõsta, satuvad väikestele poistele ikka suured tüdrukud. Vahel mõtlen, et jätan rahvatantsu järele, aga peol läheb see mõte alati üle.»
Selle peo tantsudest meeldib Raul-Markusele eriti Mait Agu loodud «Põhjamaa», mida esimest korda tantsitakse koos kooridega, kes laulavad Ülo Vinteri «Laulu Põhjamaast».
Laulu-tantsupidu
• XI noorte laulu- ja tantsupidu toimub 1.–3. juulini Tallinna lauluväljakul
• 1. juulil kl 19 peo suur ühine avamine ja tantsupeo 1. etendus
• 2. juulil kl 20 tantsupeo 2. etendus
• 3. juulil kl 9 rongkäik ja kl 13 laulupidu