Plakatlik allegooria
Olen koerainimene ja võite ette kujutada, millise eelaimusega ma etendusele läksin. Seda enam, et viimasel ajal on Eestis üks koerte piinamise kohtuasi järgnenud teisele. Etenduselt koju naasnuna kallistasingi oma koera, lohutades teda ja end: koerad selles ooperis oli vaid ettekääne palju suurema asja ajamiseks. Libretistina kogenud ja kirjanduslikku kuulsust teeninud Maarja Kangro libretole loodud Timo Steineri ooperis on koerad allegoorilised kujundid, rääkimaks vägivallast, mida inimesed «projektipõhiselt» vastastikku tekitavad. Ooperi moraal on plakatlikult ühemõtteline: loodus maksab kätte igasuguse eksperimendi eest temaga (doktor ja assistent moonduvad teose lõpus koerteks). See leiab topeltvõimenduse võikalt efektses lõpplahenduses: muruniidukid lõikavad inimeste päid.
«Projektis» kui ooperi juhtmotiivis tuleb näha natside ja sovettide koonduslaagreid, üleilmseid sõdu, tuumakatsetusi, Hiroshimat ja Nagasakit, totalitaarse Hiina sõjaväemarsse, Tiananmeni väljaku veretööd – kõik see jookseb videoklippides koerte tragöödia taustana lava vahekangal, sünkroniseerudes kohati koerte agooniaga laval ning selle muusikalise parafraasiga. Ooperi enda lavastamiskeskkondki – Noblessneri valukoda – vastab põrgule kui põhikujundile. Seintel on tahmased keevitusjäljed, robustne taristu on otsekui Tarkovski «Stalkeri» tsoonist. Ja mõelgem kas või nimele – «valukoda»! Koht, kus tahetakse valada midagi uut, teha revolutsiooni (sellest mõtleb suur koer Sultan), saades ise selle (arsti)teadusliku revolutsiooni ohvriks, ja samas koht, mis sümboliseerib valu. Täiuslik kooslus!
Ooper või vaatemäng?
Kui pidada silmas kompositsiooni (avamäng sisaldab juhtmotiivi, igal karakteril on oma muusikaline vaste, mis kavalehel on ära toodud lausa noodikirjas), meeleolude markeerimist, kogu muusikalist narratiivi, siis on Steineri teos ooper mis ooper. Selle helikeelt võiks küll vist iseloomustada postmodernistliku Tootsi peenrana: avamänguks on rokk, vahepeal tantsitakse valssi, kuuldub boolerot, marsse, tsitaate Händeli-aegsest barokist, teose finaalis kostab pikalt Pärdi minimalism. Steineri käekirjale iseloomulikuks peetavale mosaiiksusele vaatamata on tegemist vägeva meloodilise tervikuga, mida võimendab kõrgprofessionaalse ERSO esitus Tõnu Kaljuste juhatamisel. Ega lauljatel, doktoril Juuli Lille kehastuses, René Soomil tema assistendina, Oliver Kuusikul ja Olari Viikholmil koertena polnud vaja kaelamurdvaid partiisid esitada. Tunda on, et helilooja nägi lauljates pigem draamakomponente kui aariatega võimendatud emotsioone.
Lugu, vaatemäng ja sümbolid – see on juhtinud ka lavastaja Mart Kolditsa kätt. Kõige suurema mahvi saavad üheks opereeritud tantsijad Maarja Roolaht ja Ahti Sepsivart. Nende keerukad akrobaatilised etüüdid koreograaf Renate Valme juhatusel kehastasid Steineri muusikat sõna otseses mõttes.
«Kaks pead» tähistab kahtlemata saavutust andeka ja mitmekülgse helilooja Timo Steineri loomingulises biograafias. Arvestades teose lõpus vallandunud aplausitormi – aga vaatajaskonnas olid absoluutses ülekaalus noored või nooremas keskeas inimesed –, võib «Kahes peas» näha ka põlvkondlikku manifesti. Ooperiteatri «braavode!» asemel kuulsime vaimustusvilesid, hõikeid «ju-huu», «cool!», «lahe!». Tempora mutantur, et nos mutamur in illis.
Uus ooper
Timo Steiner «Kaks pead»
• Libreto Maarja Kangro
• Lavastaja Mart Koldits (Von Krahli teater)
• Kunstnik Pille Jänes
• Koreograaf Renate Valme
• Nargenfestivali koor
• Eesti Riiklik Sümfooniaorkester
• Dirigent Tõnu Kaljuste
• Osades Juuli Lill, René Soom, Oliver Kuusik, Olari Viikholm (Estonia)
• Tantsijad Maarja Roolaht ja Ahti Sepsivart (Dreek Stuudio)
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2011/06/12/624802t1hdbd2.jpg)