Täna mängime Siurut – täie rauaga

Saunas: siurulased aktsioonis.

FOTO: Ott Kadarik

Nii nagu 1971. aastal vallutas lavakunstikateedri V lend (andes meie teatrile sellised nimed nagu Juhan Viiding, Tõnis Rätsep, Kersti Kreismann jt) teatrilava Voldemar Panso «Täna mängime «Seitset venda»» lavastusega, nii nagu 1976. aastal kordas VIII lend sedasama Kaarin Raidi lavastusega «Me otsime Vargamäed», nii triumfeerib praegu Rakvere teatri aias uus teatritegijate põlvkond Jaanus Rohumaa «Noor Eestiga».


Eesti kirjandusloo Siuru-peatükile on lavateksti kirjutanud siurulastega samaealised noored, lavaseade taga seisavad noored arhitektid, kostüümid on 29-aastaselt moekunstnikult, muusikaline kujundus 24-aastaselt muusikakooli õppurilt.

Näiteseltskonna n-ö küpsema ja teenekama poole esindajaiks on Hannes Kaljujärv Ants Laikmaa ja Rakvere teatri primadonna Ülle Lichtfeldt Marie Underi rollis. Ja muidugi veerandsaja lavastuse kogemusega M-klubi magister Jaanus Rohumaa ise.

Siuru karneval

Rõhutan seesugust kooslust kahel põhjusel. Esiteks viitab lavastuse pealkiri juba sellele, et kujutatakse tervikuna 20. sajandi alguskümnendite Eesti esimest kultuuritõusu (mitte konkreetselt Noor-Eesti rühmitust), viidates samas Eesti hilisemale saatusele (mis saab sajandi pärast Eestist, st nüüd?) ja koguni igavikule, sest etenduse pisut venima kippuvas finaalis tuleb siurulaste juurde 9-aastane Uku Masing (Jan Lucas Videvik), kes vaatab Magellani pilve – ja temaga koos jääb seda tähekuju vaatama Siuru seltskondki.

Teiseks manifesteerib Noor Eesti pöörast mängurõõmu, uljust, sensuaalsust, ideaali-ihalust – aga samas «maandatakse» seda vinti üle keerates, groteski, paroodia või argise  repliigiga. Teksti (ja ühtlasi siis ka mängu sisse) on korraga salvestatud kaks koodi: Siuru enda aeg ja eesti kultuuri tulevased klassikud ning selle aja saamine looks, milles ei puudu skeptilised küsimused, eneseiroonia ja traagika. Vaataja peab vastavalt oma eelteadmistele või -arvamusele häälestama end kord ühe, kord teise koodi vastuvõtule. Kiitust väärib teejuhina toimiv kavaleht.

Siiski domineerib karnevalilik kujutus, millele on allutatud ka näitlejate rollisooritused: paatoslik ja dekoratiivne Tuglas, karikatuurilähedased Gailit ja Visnapuu, aga ka Semper, ekshibitsionistlik ja kapriisne Under, lakeilik Adson ja saatanlik Laikmaa. On palju sõna- ja situatsioonikoomikat, teatrit teatris (Siuru ball Estonias).

Kuhjatuse, repliikide tulevärgi kõrval üritatakse dramaturgilist fookust hoida Underil ja tema meelatel «Sonettidel». Lavastuse üks intriige on sonetivihu kaotsiminek saunaskäigu ajal. Lichtfeldti deklameeritud Underi «Valvel» mõjub kummaliselt hoopis pausina keset rahmeldavaid poose. Muide, ka näitlejate välises joonises püütakse matkida siurulasi endid: vaatajad on tunnistajaiks rühmitusest kuulsa pildi tegemisel.
Vabaõhu «manulised»

Vabaõhuteater peab võitlema pidevalt vaataja tähelepanu pärast. Sellest ka pingutatud mängulisus. Teatriaed, tüüne tiik – sellest saab lavastuses sumbunud Eesti elu sümbol – on elavad dekoratsioonid. Vareste kraaksumine vaibub teiseks vaatuseks. Sääsed üllatuseks eriti ei piina. Vähemalt polnud seda tunda teisel etendusel. Tuulepusaga ähvardav vihm kohale ei jõudnud.

Siiski, Eesti ja Venemaa vahel sõeluvate rongide müra summutas aeg-ajalt küll tegelaste kõne. Miks mitte sedagi võtta sümboolse lisandusena Noorele Eestile. Seda enam, et lavastuses endas tulevad Vene sõdurid hirmutama Siurutki. Aga tagasi algusesse – Rakveres mängitakse Siurut täie hinge, rõõmu ja raha eest. Mindagu kohale. Pikk suvi on veel ees.

Uuslavastus
«Noor Eesti»

Idee autor ja lavastaja Jaanus Rohumaa. Teksti autorid Kairi Kruus, Jan Rahman, Eva Samolberg ja Jaanus Rohumaa. Dramaturg Siret Paju. Kunstnikud Uku Kristjan Küttis, Ott Kadarik ja Mihkel Tüür. Kostüümikunstnik Britt Samoson. Muusikaline kujundaja Kostja Tsõbulevski
Rakvere teatri esietendus 10. juunil Rakvere Rahvaaias

Tagasi üles