Hedvig Hanson eelistab kodu ja lapsi karjäärile

Hedvig Hanson laulab souli nüüdsest eesti keeles. Hetk plaadi «Tants kestab veel» esitluselt Tallinna klubis Clazz tänavu mais.

FOTO: Laura Oks

Hedvig Hansonil (36) on seljataga paar vaikelulist plaati, nüüd aga võttis meie üks paremaid jazz’i/souli-lauljaid tuurid üles ja tegi gruuviplaadi. Mõne aasta eest pidi Hedvig valima: kas rahvusvaheline karjäär ja lõputud lennureisid või kodurahu, pere ja pojad.

Universali jazz’i­osakonnast Emarcy ilmus tal kaks plaati «What Colour Is Love?» (2003) ja kuus aastat tagasi album «You Bring Me Joy», mis on rahvusvaheline versioon aasta varem ilmunud plaadist «Nii õrn on öö», toimus kontserte paljudes Euroopa riikides ja tunnustavad arvustused ilmusid välismaa plaadirubriikides, isegi legendaarne folgi/jazz’i/souli-laulik Terry Callier kiitis Hedvigit.

Siis aga: Eesti, kodu Viljandimaal, kaks last. Õnn ja rahu ebakindla «karjääri» asemel. Järgnes kolm vaikelulist, abikaasa Andre Maakeriga koos tehtud plaati: «Ema laulud» (2006), «Kohtumistund» (2008) ja «Armastuslaulud» (2009).

Nüüd on Hedvig tagasi uue soulpopi-kavaga, värskel plaadil «Tants kestab veel» kõrvuti Hedvigi enda lugudega maailmaklassikat, millest mõned palad ka eesti keeles juba tehtud, sealhulgas Apelsini surematu diskohitt «Aeg ei peatu». Nädalavahetusel esineb Hedvig nende lugudega Sõru Jazzil, mille kohta loe lähemalt kõrvalleheküljelt.

Hedvig, kuidas sa nüüd siis pööraseks läksid, et tegid sellise äkilise gruuviplaadi? Vahepeal tegid ju ridamisi akustilisi plaate. Tagasi tantsulise juures.

Hahahaa, no ei taha ju ühe koha peal tammuda, muutud ju endale igavaks ja võib-olla ka kuulajale. Kui inimene teeb ­ainult üht asja, tekib surnud punkt. On hea, kui inimene on mitmekülgne. Nähtavasti on minus kaks poolust, aga neil on sidusus olemas, sest ka mõtlikumate, aeglasemate lugude puhul rütm tiksub ikka sees.

Sellist gruuv- ja biitmuusikat ma olen varem ka teinud, Con Spiritoga näiteks, aga siis ikka kaverid ja inglise keeles. Aga nüüd on mulle tähtsaks saanud teha sellist muusikat eesti keeles, see on täiesti võimalik! Varem arvasin, et see muusika ei sobi eesti keelega kokku. Olen tõestanud endale vastupidist.

Valisid oma versioonide tegemiseks ka sellised eesti keeles juba klassikaks saanud palad nagu plaadi nimilaul ja «Aeg ei peatu».

Need on lihtsalt nii head lood! Juba «Tants kestab veel» esimeste taktide ajal inimestel löövad silmad särama, ma olen märganud. Need lood ei ole minu elus mingit erilist rolli mänginud, aga need inspireerisid, samas olen austanud originaale, Merle Ambre lauldud «Tants kestab veel» ei vaja siiamaani mingit ümbertegemist, see on lugu aastast 1969! Ma ei ole neile uut elu andnud, vaid lihtsalt tolmu pealt puhunud.

Huvitaval kombel – plaadil on ju praktiliselt pooleks sinu enda uued lood ja vanad hitid – kostab plaat nagu tervik.

Ma ikka lähtusin sellisest 70ndate hõnguga eri rütmidega tantsumuusikast, kus muusikas oli harmooniat, see on vanainimese jutt võib-olla, aga tänapäeva tantsumuusika tundub mulle üheülbaline, rõhub liialt ühele rütmile.

Eks tänapäeval tehakse ka igasugust muusikat nagu igal ajal, aga ma kardan, et sa mõtled Lady Gagat praegu.

Jah, muidugi tehakse, ma mõtlesin siiski meinstriimi.

Sul on siin viis oma lugu, kas sa ei mõelnud, et viis lugu veel ja oleks juba autorialbum?

Ma olen alati oma plaatidega niimoodi umbes pooleks teinud, lihtsalt mulle meeldivad ka teiste lood. Ja üks asi on ka see, et suunata tähelepanu unustatud lugudele, see on mulle väga tähtis, et see muusika ei sureks, et sellised vanad head lood ei upuks Britney Spearside ja Lady Gagade sisse ära.

Aga ega see lihtne ole, kujutan ette, kui kerge on akustilisi kavu teha, mees ja kitarr kaasa ja lähed kas või lasteaeda laulma. Praegune kava ja uus bänd eeldab kõike enam – kokkuvõttes rohkem tööd.

Jaa, akustiliselt on muidugi lihtsam. Aga me oleme Andrega nii palju käinud kahekesi kitarriga esinemas, ilma et oleksime pidanud teineteisele ütlema, et oleme natuke väsinud sellest.

Kas sellisel uuel kaval on turgu?

Eks ta kitsas ole kõigile, aga olen igasuguseid aegu üle elanud, ja maailmas ka natuke käia saanud, lennujaamast lennujaama sõita.

Pean ütlema, et Euroopas on jazz’ipublikut tõesti palju, ja see on väga tore, aga see ei veetle mind, mulle meeldib kodus olla ja (naerab – VV) olen avastanud enda jaoks eesti keele! Alati võiks rohkem esinemisi olla, ja Eesti on väike – sellepärast tuleb neid plaate ka tihti teha, sest kui teed ühe plaadi, siis on mõned kontserdid ja tuleb jälle mõte: mis nüüd edasi!

Muidugi, kui sul on eesmärk teha karjääri muusikuna, siis on selge, et sa pead Eestist ära minema. Aga kui sa tahad olla Eestis, no karjääriks ei saa seda nimetada, aga kui sa armastad muusikat, saad tegelda muusikaga Eestis ning sul tuleb kontserdile inimesi ka, siis on väga hästi. Ma olen saanud ära elada muusikuna Eestis, ütleme nii. Kui maailmakuulsus ja tohutu rikkus ei ole eesmärk, võib vabalt isegi nii pisikeses riigis nagu Eesti muusikat teha.

Sa said seda rahvusvahelist menu natuke tunda, ja siis...

... siis tuli pereelu, pojad ja emalaulud ja... Kolmekümnendates naine, ütleme, normaalne naine, nagu ei kipu karjääri tegema enam (kiljatab – VV), ei, nii ei saa öelda! (Naerab tükk aega – VV.)

Kolmekümnendates tekkis mul tunne, et kui leian sellise inimese, kellega ma tahan end siduda, võivad ju lapsed ka olla, ma ei tahtnud seda aega ka edasi lükata mingi karjääri pärast. Ma üldse selles mõttes karjäärile ei mõtle, aga ma ei välista, et ühel päeval üritaksin just nimelt jazz-muusikaga uuesti Eestist välja saada. See pole võimatu! Kui sa sellele pühendud. Aga see vajab pühendumist!

Pealegi tuleb mul koduigatsus ja minust ei saa suurt maailmarändurit.

Miks peakski, pole ju praegu ka viga, tegeled armastatud alaga, elad kodus, koos perega...

Jaa, ma ei kujuta ette, et ma peaks iga päev minema kuhugi tööle! Hästi palju vabadust on sellise elu juures.

Sa oled ju maainimene. Kesk ­aasu ja laasi.

Vabalt.

Idüll on ümber.

On romantikat ja omad raskused. Pikk talv. Aga üldiselt rohkem inimesi, noori võiks elada maal.

Aga sa pead ikka vahepeal mingi sae või vikati ka välja võtma, eks?

Tööd peab tegema, see on omaette mõnus, kui sa oled midagi teinud, Tammsaare värk, siis tuleb armastus ju! Ma räägin aednikuna, kui sa tõesti oled vaeva näinud, et see taim kasvaks, ja sellest on lõpuks asja saanud, siis tunned, et asjad ei tule liiga kergelt kätte ja oskad neid paremini hinnata.

Ma ei kujuta sind kui peent jazz’iprouat ette lüpsiämbriga.

Loomi ei ole! Ma pole selleni veel jõudnud. Lapsed on küllalt loomad (naerab jällegi nakkavalt tükk aega – VV). Nad võtavad nii palju energiat küll, et koduloomi ei taha. Me ei ole siiski põllumehed ega karjakasvatajad, vaid meie töö mehega on ikkagi sealsamas kodustuudios.

Aga tõeline on maaelu juures puhas õhk, vaikus ja rahu. Linnas on tore tööl käia, aga linnas olen pidevas erutus- või ootusseisundis, mis tegelikult takistab kontsentreerumist. Nii et ma arvan, et minu loomusele ja närvisüsteemile sobib maal elamine ja vahel linnas käimine, mitte vastupidi.

Kas sa seda ei ole kartnud, et kui sa oled suurelt pildilt maas, siis saad vähem pakkumisi. Kõik on ju ninapidi koos linnas kogu aeg.

Tänapäeval ju reklaam ja suhtlus käib internetis, tulen kohale siis, kui on esitlus või kontsert, ja need vahemaad Eestis on ju nii tillukesed. Aga mingi periood oli, kus mul oli vähem tööd, sest inimestel oli pilt ees, et ma olen kodune, lastega kodus.

Nüüd ma üritan natuke lõhkuda neid inimeste kinnistunud arusaamu. Ja üldse mulle sildistamine ei meeldi, tahaksin raamidest välja saada, muusikaliselt ka.

Vaat jazz-lauljaga on see asi, et ta saab ajaga ainult paremaks minna, kui ta püsib vormis ja end põhja ei joo. Poplauljal on hirm vanaks jääda, minul seda ei ole. Tuleb tunnetada voolu ja mitte teha asju vale energiaga.

Mida tahaksid öelda Eesti rahvale?

Inimesed võiksid olla avatumad, vähemate eelarvamustega. Ja me kõik võiksime vähem arvata, et meie teame, kuidas asjad ÕIGESTI käivad. Siis jõuad lõpuks ka selleni, et sa ei pea kedagi hukka mõistma või süüdistama. Kihvt, et on erinevusi, muidu oleks igav.

Uus plaat

Hedvig Hanson
«Tants kestab veel»
Music Maker

 

Tagasi üles