Austusväärne ja naljakas inimene ei alistu, jääb lõpuni iseendaks

Sisemise väärikusega mees: Alceste (Ott Aardam). Foto: Harri Rospu

Näidendit lugedes näen oma kujutluse laval tegutsemas inimest, kes on ühtaegu austusväärne ja naljakas. Kuidas selline kombinatsioon on võimalik, on autori saladus.

Nii iseloomustab lavastaja Lembit Peterson Molière’i «Misantroopi» – näidendit, mille ta esimest korda lavastas veerand sajandit tagasi noorsooteatris, mängides ise Alceste’i.

Sajand on vahetunud, aja vaim teisenenud, ent «Misantroop» kõnetab taas nüüdisaegsena. Viimistletud harmooniline lavastustervik, milles Theatrumi näitlejate ansambel nõtkelt tunnetab ja vabalt vahendab värsside muusikat August Sanga espriiküllases tõlkes, kingib publikule lubatähe taanduda rabedast argipäevast, leida sisemist rahu ja aega süüvida olemuslikesse põhiküsimustesse.

Stiilipuhas lavastus eeldab pingsat kohalolekut. Ehkki välist tegevust näikse nappivat, on mängunüansse nõnda huvitav jälgida, et polegi mahti silmitseda Kadrioru lossi kaunist interjööri. Laemaali vaadeldes läheks kaotsi mõnigi oluline kulmukergitus või muigevirvendus. Laura Pählapuu kostüümid toetavad tervikut isikupärase leidliku stiliseeritusega. Muusika vallandab oma assotsiatsiooninivoo, Peeter Klaas viola da gamba’l lisab isepäiseid misantroopia variatsioone.

Kaitsetusemõõde

Lembit Petersoni kujutluste lava on materialiseerunud. Lava keskel «Misantroobi» nimitegelane Alceste, kelle kõveruseta loomuses puudub võime teha kompromisse ajastu ahistava tühisusega. Ott Aardamile kujuneb Alceste sündmusrolliks, ta uhkest pingestatud lavaelust on kui pühitud näitlejat varem siin-seal saatnud flegmaatilisus. Sisemise väärikusega üksiklasehing, kelle hoiakuis ja seisukohtades puudub poos. Mees, kes pole võimeline kohanema silmakirjatseva õukonna mängureeglitega ega ole (veel?) leidnud ka vaatlejarahu.

Marius Peterson Alceste’i sõbra Philinte’i rollis sisendab nimelt seda filosoofilise rahu võimalust, heites saali läbinägevaid pilke kui kirkaid päikesekiiri, irdudes mängust targa autori positsioonile, et siis taas keskendunult sulguda endasse.

Eva Eensaar tõsimeelse kaunishinge Éliante’i osas on Philinte’ile sedavõrd sobiv kaaslane eluteel, et vaimusilmas hakkas jooksma lausa film nende ühisest tulevikust tulvil musitseerimist ja filosofeerimist. Kütkestav on nende kahe sõnatu dialoog ja Philinte’i igatsus noodikirja uurides, samuti Éliante’i tundevarjundite puhkemine muusikas.

Mu mälupiltides on 1986. aasta «Misantroobis» enam otseseid naerutavaid noote ning teravamaid hinnanguid tegelastele. Ehk johtu see noorusest: koos elukogemusega avardub naeruväärne naljakaks. Praeguses lavastuses tajun selgemini kaitsetusemõõdet, seda isegi groteskse välisrüüga markiide tandemis.

Nii Tarmo Songi sitikmusta piigapatsiga Clitandre kui Helvin Kaljula närvliku veerimise piiril lugemisoskusega (nii otseselt kui kujundlikult!) Acaste varjavad püüdlike maneeride taha ebakindlust. Kasinamalt on kõrvalpilku antud Andri Luubi lendleva poeeditukaga Oronte’ile, ent temagi puhevil enesearmastus pälvib viimaks oma pilkepisted.

Ka ei libastuta pelgalt karikatuuri valevaga ja intriigihimuka Arsinoé kujutamisel: Anneli Tuulik mängib seda rolli stambivaba aeglustatud rütmiga, aimame daamis vastamata armastuse valuhelki ja üksinduse hingehinda.

Süvenedes ja mõtestades

Graatsiline väike portselankaunitar Céliméne, kes hullutab mehi meelelahutuseks, jääb Laura Petersoni kehastuses mõistatuseks, tema sisemust lugeda ei oska. Ilmselt ongi ta noor väljakujunemata loomus, osav ja hasartne ajastu peibutusmängudega kohaneja, nüüdses keeles «kaanetüdruk».

Céliméne kohtleb inimesi oma lähikonnas samamoodi nagu valgeid roose, leides igale õiele dekoratiivse koha buduaaris, aga mitte eluandvat vett: tal ükskõik, on roosid ehtsad või elegantne imitatsioon – viimane variant mugavamgi, pole karta okkaid.

Ott Aardami Alceste, kelle eneseuhkus on saanud ränga hoobi, ei muundu murtud roosiks tujuka daami buketis. Tema läheb oma teed: ühtaegu austusväärne ja naljakas inimene… Mees, kes ei alistu. Siin asub «Misantroop» sisulisse dialoogi Ionesco «Ninasarvikuga» (Ma­rius Petersoni tuumakas lavastus, Vanalinna hariduskolleegiumi teatrikooli lõputöö), mille keskmes samuti iseendaks jäämise keeruline ja inimlik valik.

Programmiline sõnumiselgus ja suutlikkus oma sõnumit vahendada praegusajas, kus ümberringi nii palju vaimu kurdistavat räpakat müra, oskus süveneda väärisnäitekirjandusse ja tahe mõtestada loomingu kaudu eluaega, teha seda haruldase sõnatundlikkuse ning mõttetäpsusega – see on Theatrumi pärisosa.
 

Uuslavastus
Molière
«Misantroop»
Lavastaja Lembit Peterson. Kostüümikunstnik Laura Pählapuu. Koreograaf Tiina Mölder
Theatrumi esietendus 4. juunil ­Kadrioru lossis