Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kiwa mängud tühjuses ja Y-galeriis

Kiwa: punkarist on saanud budist. FOTO: Terje Toomistu

Omamoodi märgiline, et kahel viimasel päeval on imelikul kombel küsitud kaht arvustust kahe sõbra viimase loomingu kohta. Õigemini on nende looming muidugi pikem protsess, kuid selle uued kokkuvõtted äsja ilmunud.


Mäletan siiani neid toona hirmvanana tundunud õhevil inimesi Tartu Ülikooli plekist korvpallihalli ukse taga rõskes jaheduses tammumas, ja plakateid plankudel: Musta Kassi Päevad, Tartu Sügis 1990 (või 1989). Võis olla oktoobri lõpp, ja sündmuse täpset toimumisaastat ka enam ei meenu, aga üks esimesi suuremaid muusikaüritusi see minu jaoks igal juhul oli.

Imekombel pääsesin kitsast uksest trügides ka kontserdile sisse – ilmselgelt alaealine, munalakiga võõbatud rohelised juuksed turri aetud – ning siis üsna varsti hakkasid üle saalis kondava ja lesiva kirju seltskonna peade kõlama kohutavalt valjud helid.

Tormasin ummisjalu lava ette, selle vasak-keskmises ääres oli hõredamalt publikut, ning nägin lõpuks veel üht endapikkust väikest poissi, kel (ilmselt vanaisa) röögatult suur pintsak seljas hõljus. Must kuub oli muidugi haaknõelu mehiselt täis lükitud, poisikese heledad juuksed olid oskamatu õhinaga (ja äkki suhkruveega?) turri aetud.

Õlleke põues

Põrnitsesime teineteist väikese üllatusega ja siis karjusin kasvavas lärmis: «Hakkame sõbrustama!» Teine poiss mõtles hetke, noogutas siis innukalt ja pakkus pintsaku põuetaskust välja tõmmatud pudelit. See oli poolik ja soe Livonia õlu.

Veel enne, kui semutsemise kinnituseks humalajooki sain rüübata, ilmus meie peade kohale keegi kõhn suur mees, haaras mikrofonistatiivist ja asus kummaliselt madala häälega sinna midagi laulma. Siis muutus laul selgemaks ja mees kisas suletud silmil ekstaatiliselt: «Oo, täna nägin ma sinililli tärkamas! Oo, täna nägin ma loodust juba ärkamas!»

Too laval kõrguv mees oli nüüd äsja oma elulooraamatu «Inventuur» kirjutanud helilooja ja muusik Allan Vainola ning bändiks osutus muidugi legendaarne Metro Luminal. Haaknõeltega kaetud poisikesest sai hiljem Kiwa. Kõik tundus kõigile nii punk ja päris, tõelisi emotsioone ja tajusid täis.

Siis kindlasti ei osanud meie arvata, et 21 või 22 aastat hiljem oleme nii Kiwaga kui Allaniga koos seigelnud läbi pool maailma, aga see on juba teine jutt.

Nüüd on Kiwa oma teel taas tagasi Tartusse jõudnud ja avanud verivärske näituse Y-galeriis, ulatamas jälle midagi põuetaskust, aga seekord on meie kujundlik pudel tühi. Ja kas ongi selle, viimati pikemalt Indoneesias elanud otsija serveering nimega «Ameerika. Protsess. Loss» enam üldse protsess või jutustus?

Krõks käis ära

Kunstikriitik Hanno Soans sedastab, et näituse raames on Kiwa kui kujutava kunstniku autoripositsioonis toimumas oluline maalihe.

Tsiteerin: «Viimase viie aasta jooksul põhiliselt olematusemetafüüsikale keskendunud hermeetiline kontseptualist on siinkohal liikunud kultuurimaastikule püsima jäänud krestomaatiliste tähenduslosside (Kafka, Tammsaare, Kubrick, Kiisk, Creed) kallale ja põrgatab neid monumentaalseid tähistajaid omavahel dadaistile omases mängulustis, hoolimata sugugi, kui sügavalt tekkivad tähenduskillud meil senikehtivatesse kultuurihierarhiatesse lõikuvad.

Installaator ja dekonstruktivist Kiwa miksib teoses «Ameerika» ühte kultuuriajalooliselt veenvamat psühhoosikujutist lääne kultuuriruumis, ukseepisoodi Stanley Kubricki filmist «The Shining» Tammsaare mantraks muutunud põhi-track’iga «Tee tööd ja näe vaeva...», otsustavusega, mis annab hävitava hinnangu eesti kultuuri tüvitekstile.»

Ja Soansi teksti tõlge oleks ehk, et «krõks on ära käinud», «nüüd on tal tõeliselt ükskõik».
Aga tal pole! Kiwa ajab ikka ja jälle oma juuksed suhkruveega püsti ning läheb seejuures kindlal sammul poliitiliseks.

Amerikaniseerumist, ainuvõimalikku tarbimisühiskonda ja kõiki sellega kaasnevaid nähtusi osatav ja osutav näpp näitamas meile peeglit. Aga see pole enam niivõrd protest, see on tõdemus. Võib-olla on see ka Kiwa harjumus? Ja tõdemus on ka kunstniku otsingute tulem: kõik on tühi, tühjus, Śūnyatā.

Punkarist on saanud budist, Kiwast on saanud Kafka, siis Kifka ja Kifkast tühiloss, mille ainsaks sisuks tühimantra, sädelevalt seinale liibuv GLITTER TEXT.

Kiwa näitus on aus ja hea vaade tema kujunemise loost läbi dekaadide, mis kirvega purustatud ukse kõrvalt viib läbi tühjusest rääkivate filmikaadrite ning juhib otsija tühja valgesse ruumi. Vanaisa pintsakus poiss on vabaks saanud ja kutsub meid endaga kaasa. Aga see on juba üks täiesti teine kontsert.

Näitus

Kiwa
«Ameerika. Protsess. Loss»
Tartus Y-galeriis 3. juulini

Tagasi üles
Back