Suvitusromanss Trooja hobuse sees

Merilin Kirbits, Margus Tabor, Külli Reinumägi, Karol Kuntsel: kõik nad on Ormussonid etenduses «Felix Ormusson». Foto: Oma Lava

Friedebert Tuglase suvitusromaani «Felix Ormusson» teatrilaval taas nähes ei pääse mälupiltidest Mati Undi paarikümne aasta tagusest lavastusest «Helene, Marion ja Felix». Eredaid mälestusi polegi nii lihtne üle kavaldada. Ent Oma Lava on leidnud oma vaatenurga ja mänguviisi Tuglase lavakeelde tõlkimiseks. Jätnud teisejärguliseks niikuinii hapra süžeetasandi, põhineb Ormussoni-mäng nimitegelase assotsiatiivsel eluvaatlusel, elu sõnastamisel distantsilt. Hästi sobib suvepäeviku laadiga Eve Ormissoni kujunduse põhimotiiv – paber. Tegelased viskuvad kortsus paberikuhja, mattuvad oma kujutlustesse. Paberist voltimine kui kujund elukaugest sõnastamise maailmast, samas ka loovusest. Suur must ratsu, kes proloogis valmis volditakse, mõjub kui lendu kippuv tuulelohe või pegasus, hiljem saab temast muinasjutuline Trooja hobune.

Neli tegelast, kes tantsisklevad ühest hinge- ja sõnaseisundist teise, on kõik Ormussonid. Rolli jagatakse suvist õlgkaabut pähe pannes. Veidi paradoksaal­selt on kvartetis kõige vähem Ormussoni vaimu Karol Kuntselis, tema tegelaskuju kannabki üksnes eesnime Felix: näeme sarmika noore suvitajahärra tundepuhanguid, märksa vähem võib aimata boheemlase künismi ja rafineeritud elutüdimust.

Nõtkeimad ümberlülitused rollist teise kuuluvad Margus Taborile. Ta rollikolmikus Ormusson, Juhan, Johannes on eriti ilmekas väike Juhan, usutav poiss oma klaaride kärsitute soovidega. Laps, kelle käes suur kollane pall muutub päikeseks, kelle küsimused teevad maailma värvilisemaks.

Naised on ses Ormussoni maailmas väheke unarusse jäetud, eks nõnda mehe mõtted Helenet ja Marioni pillutagi, üht avastades, teist hüljates ja vastupidi. Külli Reinumägi mahutab Ormusson-Helene rolli karget võõritust ja värsket irooniat. Merilin Kirbits mängib nappide võimaluste kiuste ometi nähtavaks Ormusson-Marioni puhkemise suveliblikaks ja mähkumise täiskasvanu halli sügismantlisse.

Erki Aule lavastuse laad sarnaneb Oma Lava armastuslooga «Türgi oad», ent on raskemini tabatav, eeldab Tuglase loomingu head tundmist. Publiku vaimset kohalolekut ei soodustanud kuum ilm. Mind palavus Hobuveskis ei seganud, aga lavastuse jälgimist lõhkus mu ees istuva naise kestev sõnumite toksimine mobiiltelefoni. Miski on paigast nihkunud suhtumises teatrikunsti, kui elavat etendust hävitatakse kasvatamatu enesekesksusega ja häbenemata. Võib-olla peaks iga teatrisaali lävel kõrguma Trooja hobune, kelle sisse kogutakse kõik segajad, mis takistavad vaataja pühendumist vahetule olevikule. Siis ehk maldaksime rõõmsa rahu ja hoolega jälgida sõnaliblikate õrna lendlemist.

Oma Lava imeilus kirjaümbrik-kavaleht peitis endas väikest paberhobu, kelle kappamine mööda kirjutuslauda julgustab ka loomevaesemas argipäevas.

Suvelavastus
Friedebert Tuglas
«Felix Ormusson»
•    Dramatiseerija ja lavastaja Erki Aule
•    Kunstnik Eve Ormisson
•    Helilooja Peeter Rebane
•    Osades Karol Kuntsel, Külli Reinumägi, Margus Tabor, Merilin Kirbits
•    Teatriühendus Oma Lava
•    Esietendus 7. juunil Hobuveskis