Suurte staaridega kahel moel prantslaste armuasjadest

Prantsuse kino suurkujud Catherine Deneuve ja Gerard Depardieu õitsevad Ozoni filmis «Iluasjake».

FOTO: kaadrid filmidest

François Ozoni «Iluasjakeses» kolme triibuga punastes dressides kinolinale jooksev prantsuse filmikunsti raudvara Catherine Deneuve viib esmapilgul ehk isegi pisut ülepakutult totaka rõõmuga vaataja aastasse 1977. Keset nauditavalt stiilset disaini ja väga teistsugust sotsiaalset olukorda, kus ühiskonda raamivad selged soo- ja ka klassilõhed.


Deneuve’i kehastatava üsna tühist ja tühja elu elava koduperenaise Suzanne Pujoli kõrval ilmuvad ekraanile tema vana kooli kapitalistist abikaasa Robert Pujol (Fabrice Luchini) – enda hinnangul eksimatu perekonnatoitja, kes ootab naiselt oma arvamust vaid lõunasöögi küsimuses Charlie ingli välimusega tütar Joëlle (Judith God­rèche), kes üheaegselt tundub justkui üritavat emantsipeeruda kõrgemale lihtsalt abikaasa ja ema rollist, teisalt aga väljendab karmilt toetust oma isa stiilile, kunstipärasusele, ja vasakpoolsusele kalduv poeg Laurent (Jérémie Rénier) ning abikaasa sekretär Nadège (Karin Viard), kes kehastab endas üheaegselt nii ülemuse priitahtlikku armukest kui rõhutud töölisklassi.

Kes kellega?

Jõujoonte ja filmi põhiprobleemi olemus tunduvad üsna lõplikult kinnistuvat siis, kui abikaasa vabriku töölised alustavad streiki ning vabrikandiproua suundub abi paluma paksust kommunistist linnapealt Maurice Babinilt (Gérard Depardieu). Kellega, nagu romantilise kõrvalepõikena selgub, proua omakorda nooruses on abikaasale truudust murdnud.

Pidevad streigid ja kergemeelne elustiil. Kaks põhilist prantslaste kohta levinud stereotüüpi on taas kinnistatud ning ilmselt on vaatajale juba filmi esimese veerandi jooksul mitu korda meenunud Lonely Planeti Prantsusmaa reisijuhis üksikutele naisturistidele antud hoiatus ja see, miks Rahvusvaheline Valuutafond endale praegu uut juhti otsib.

Kui streigi käigus tööliste kätte pantvangi langev vabrikandihärra raske terviserikke tõttu ettevõtte juhtimisest kõrvale jääb, võtab ohjad üsna ootus­pärase pöördena üle proua. Ja samuti üsna ootuspäraselt saab ta töölistega paremini läbi kui abikaasa ning tehase elu võtab helgema kursi. Õnneks sellega etteaimatav osa lõpeb ja vaataja saab lisaks põhjalikult kujundatud olustikule osa üpris omapärase kursi võtvast stsenaariumist.

Pascal Chaumeili «Südametemurdja» räägib samuti komöödia kujul prantslaste armuasjadest, aga märksa mahedamas ja siivsamas vormis kui Ozon, jäädes põhijoontes turvaliselt nende inimeste maailma, kus pokaalides loksub šampanja ja siledatel teedel vuravad sportautod.

Loodetavasti ei riku see kellegi kinoelamust, kui märkida, et vaataja, kes ootab julmi elu keerdkäike ja kurja huumoriga õnnetuks tehtavaid karaktereid, pigem pettub.

Sest kui see film DVD-le jõuab, võiks selle karbile rahumeeli kirjutada, et hoolimata pealkirjast kellegi südant ei murta, umbes samamoodi nagu traagilistele loomafilmidele märgitakse, et ükski pärisloom selle linateose valmimise käigus ei hukkunud.

Nimelt pole peategelane Alex Lippi (Romain Duris) mitte mingi paadunud elumees, vaid osutab väikese pereettevõtte raames naiste halbadest suhetest välja aitamise teenust sellega, et toob tagasi nende eneseväärikuse. Minemata kaugemale kui üks sõbralik flirt ja üks põgus suudlus.

Lai hambavahe

Äärmiselt ootuspäraselt leiab terav kirves kõva kivi järjekordse tööotsa puhul, kelleks on kohe-kohe oma isale mittemeeldiva inglasega abielluma hakkav rikas kaunitar Juliette Van Der Becq (Vanessa Paradis).

Kui «Südametemurdja» poleks just prantsuse komöödia, mida spetsiaalselt Euroopa maades Euroopa filmina näidatakse, võiks see täiesti vabalt olla järjekordne Hollywoodi romantiline komöödia. Sündsuse ja mõõduka vägivaldsuse piiresse jäävate naljade ja rõõmsate toonidega.

Ehk selle vahega, et turris lokkidega Duris ja laia hambavahega Paradis näevad välja mõõdukalt kenad ega ole nii ebainimlikult dekoratiivsed kui valgendatud hammastega Katherine Heigl ja laitmatu sixpack’iga Ashton Kutcher.

Aga stsenaarium on sobiv, mistap võib-olla näeme juba peagi ka ameeriklaste remake’i sellest filmist, mis paratamatult paneb saalist väljujad naeratama.

Uued filmid kinos
«Iluasjake» («Potiche»)

•    režissöör François Ozon
•    Prantsusmaa 2010
«Südametemurdja» («L’Arnacoeur»)
•    režissöör Pascal Chaumeil
•    Prantsusmaa 2010

Tagasi üles