Tallinna missa sünnib elust ja armastusest

29. juunil tuleb Tallinnas Jaani kirikus maailmaesiettekandele helilooja Roxanna Panufniku (pildil keskel) Tallinna missa «Elutants», mille eestikeelseid, Doris Kareva ja Jürgen Rooste loodud tekste loeb Jaak Johanson. Fotol ka Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu.

FOTO: Toomas Huik

Eesti kirikud on ääretult inspireerivad paigad, niisamuti meri, avarus – selles on puhtust, puutumatust ja armastust, kõik see haakub mu teose religioosse tunnetusega. Nii tunnistab poola juurtega briti helilooja Roxanna Panufnik, kes 29. juunil toob Tallinna maailmaesiettekandele oma verivärske missa «Elutants», mille eestikeelse teksti autoriteks Doris Kareva ja Jürgen Rooste.

Armastus, vaimsus (isegi mitte niipalju religioon), harmoonia ja tunded on helilooja sõnul ta loomingu peamised tõukejõud. «Elu ise on see, mis mind inspireerib. Mulle meeldib aga kirjutada kirikutele, katedraalidele – nende ruumi kõla oma teosesse sisse kirjutada. Ka Tallinna missa puhul olen arvestanud Jaani kiriku kaja ja võlvide all rändava heliga,» on ta öelnud.

Kontserdipaigaks valitud Jaani kiriku kohta jagub heliloojal vaid kiidusõnu, kiita saab ka ETV tütarlastekoor, kes missa ettekandel kaasa teeb. «Eestis kogetu, iseäranis see, kuidas laul ja liikumine sulanduvad koori ettekandes ühtseks võimsaks tervikuks, samuti siinsete kirikute kellade hääl ning rahvamuusika on mu järgnevaid teoseid päris kindlasti mõjutanud,» tunnistab helilooja. «Eesti rahvamuusika on imeilus! Õrn ja äärmiselt tundlik,» leiab ta.

Kolmandast eluaastast peale muusikat kirjutanud Panufnik räägib, et loomise impulss on saatnud teda läbi elu. «Ent möödunud sajandi 80ndatel, minu õpingute ajal polnud muusikamaailm sugugi nii vaba kui praegu – vastupidiselt praegusele oli toona valdav vaid üks suund, nüüdismuusika pidi olema väga keerukas avangard. Ent see polnud mina – minu jaoks oli tähtis meloodia, seda aga ei mõistetud.»

Nii lennutas elu noore helilooja noodipaberi juurest hoopis teleprodutsendina BBCsse – kuni loomispisik ühel hetkel nõnda tugevasti pures, et tuli otsustada: meedia või muusika. Roxanna valis viimase. «Määravaks sai üks vestlus isaga veidi enne tema surma, kui taipasin: elu on selleks liiga lühike, et jätta kõrvale see, mida armastad. Ma ei saanud muusikat jätta ning viimased kakskümmend aastat on tõestanud, et see oli ainuõige tee,» räägib naine.

Isa, poola päritolu tuntud helilooja, pianisti ja dirigendi Sir Andrzej Panufniku kaotus on naise sõnul teda sügavalt mõjutanud. «Me olime väga lähedased. Kui isa suri, tundsin tohutut leina ja kurbust. Palju suuremat kui kunagi varem, kuid minu suureks üllatuseks suutsin pärast kogeda kõiki muid emotsioone palju sügavamalt – ka õnnetunne oli tugevam.»

Kahekümneselt katoliiklaseks

Kriitikud on Panufniku tituleerinud tänapäeva kaunimate liturgilise muusika teoste autoriks. Selge pöörde religioosse muusika poole tõi üheks tema tähtteoseks peetav Westminsteri missa, mis kirjutatud kardinal Hume’i 75. sünnipäevaks ning 1998 kuulsas Westminsteri katedraalis ette kanti. Helilooja sõnul andis põhjuse, miks just tema selle teose autoriks valiti, ühelt poolt kahtlemata tema noorus, ent kindlasti ka asjaolu, et ta on katoliiklane.

«Katoliiklane sai minust tegelikult küllaltki hilja, olin 21-aastane. Tunnetasin muidugi tugevasti oma poola juuri, käisin pühapäevakoolis, kuni kord täiskasvanuna läksin sõprade soovitusel missale – kuigi ma seal toimuvast suurt aru ei saanud, tundsin sellist õnne ja rahu, et kõik see tundus just õige. Sestpeale olen regulaarselt kirikus käinud ning see tunne on mind alati saatnud – usk on toonud kaasa kordaminekud mu karjääris, seeläbi kohtusin oma abikaasaga, kellega meil on nüüdseks ka toredad lapsed,» jutustab ta.

Panufniku huvi teiste religioonide ja kultuuride vastu kohtab samuti tema loomingus – viiulikontserdis «Abraham», mille seadet orkestrile on juhatanud Valeri Gergiev «Maailma orkestriga rahu heaks» (World Orchestra for Peace) missioonikontsertidel kriisikolletes üle maailma, leidub nii kristlikku, islami kui ka budistlikku muusikat.  

«Selle mõte oli, et meil kõigil on üks Jumal ja üks maailm, soovisin selle sõnumi kaudu ühendada eri rahvusi. Nüüd hakkasin kirjutama teost «Neli aastaaega», kus igas osas kasutan eri maa rahvamuusikat: kevad on Jaapanis, suvi Indias, sügis Albaanias ja talv Tiibetis,» räägib helilooja. Kristlikud väärtused on Panufniku hinnangul jätkuvalt tähtsad. «Olla teise inimese vastu kena, armastada oma ligimest – need on olulised põhimõtted,» sõnab ta.

Unistab ooperist

Oluliseks peab Panufnik ka oma poola juuri. «Kohtun iga päev poola päritolu inimestega, kellega räägin poola keelt, valmistan poola toite, jälgin seda, mis toimub sealses kultuuriilmas; minu jaoks on poola keel ja kultuur väga tähtis. Poola on teinud arengus tohutu hüppe ning Suurbritannias tuntakse poola kultuuri vastu üldse suurt huvi – näiteks muusikaüritused ja film koguvad hulga publikut. London ongi kui üks suur kultuuride sulatus­ahi, võid sealt leida igasugu põneva rahvusliku päritoluga inimesi.»

Kuhu Roxanna Panufnik aga oma loomingus suundumas on? «Unistan suure ooperi kirjutamisest,» tunnistab helilooja. «Olen loonud lühemaid kammeroopereid, kuid ühe suure ooperi tahaksin küll kirjutada, see on juba mu peas olemas.»

Tagasi üles