Prantsusmaal suri esseist Fanny de Sivers

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Fanny de Sivers

FOTO: Eero Barndõk

Täna suri Pariisi lähistel 91. eluaastal eesti keeleteadlane, esseist ja filosoof Fanny de Sivers.

Sündinud 26. oktoobril 1920 Pärnus, lõpetas Fanny (neiupõlvenimega) Isak 1938. aastal sealse tütarlaste ühisgümnaasiumi (praegune Koidula Gümnaasium), õppis Tartu Ülikoolis romaani keeli ja kunstiajalugu, jätkas pärast lahkumist Eestist Breslau (Wroclavi) Ülikoolis 1941–1944, sooritas riigieksami ladina, prantsuse ja hispaania keeles Würtzburgi Ülikoolis 1950 ja jätkas õpinguid Pariisi Ülikoolis.

1953. aastal sai Fanny de Siversist filosoofialitsentsiaat saksa keele ja ameerika kirjanduse alal, millele lisandus Lundi ülikoolis 1971 kaitstud väitekirjaga litsentsiaadikraad üldfoneetikas ja soome-ugri keeltes.

Kuni surmani kestnud teadlaseteed alustas Fanny de Sivers 1964. aastal Pariisis teadusliku uurimistöö riiklikus keskuses, juhatades mõnda aega selle Euraasia osakonda. Ta oli Hamburgi (1981–1982) ja Tartu Ülikooli külalisprofessor (1993–1995).

Sivers on avaldanud esinduslikes akadeemilistes väljaannetes uurimusi üldkeeleteadusest, läänemeresoome keeltest, etnolingvistikast, tõlketeooriast jm ning pidanud arvukalt ettekandeid.

Laiema tuntuse on toonud aga Fanny de Siversile tema lennukas ja särav esseelooming. 1960. aastaist alates oli ta Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe Pariisi kirjasaatja. Ülevaateid, veerukirjutisi ja esseid on ta avaldanud ajakirjades Tulimuld ja Aja Kiri. 1970. aastatest alates leiame teda juba esinemas aga ka ajakirjas Keel ja Kirjandus. 1980.aastate teises pooles lisanduvad Siversi tribüünidena Looming, Vikerkaar, Akadeemia, Eesti Ekspress ning Sõnumileht.

2005. aastal Postimehele 85. sünnipäeva puhul antud intervjuus (26.10.2005) ütleb Sivers muuhulgas surmagi olevat seikluse ning võtab ta kokku inimelu mõtte:

«Eesmärk on saada iseeneseks. Jumal on meid loonud teatava ideega. Me kõik oleme keskpärased, kõik omamoodi isiksused, kellel on ideaalpilt absoluutses mõttes olemas. Ja selle ideaalpildi on minu teooria järgi algpatt ära lõhkunud. Me peame katsuma selle pildi uuesti kokku seada.

Minu arust peaks see olema meie missiooniks, sest ka pühaduse definitsioonis on pühak see, kes jõuab elu lõpul oma õige näo kätte saada. Ent viimaseks etapiks on ikkagi jumaliku tõeluse leidmine.»

Tagasi üles